[Ceska Skalice – Nachod – Police nad metuji – Teplice nad Metuji – Trutnov – Maršov – Pec pod snežkou – Vrchlabi – Studenec – Jicin – Mlada Boleslav – Doksy]
Alustasime hommikut värskendava suplusega ning hävitasime viimased murelid. Tšehhis tundub peaaegu iga nurga peal mõni turismiinfo olevat, seega oli täiesti loogiline, et ühte sellisesse ka sattusime. Peale kiiret tutvumist materjalidega sai meile selgeks, et tuleb minna vaatama kaljumoodustisi Teplice nad Metuji –s. Meil õnnestus sinna sõites teha paras tiir, kuid väikesed Tšehhi külad olid äärmiselt armsad. Samas oleks vägagi tervitatav, kui tšehhid vähemalt üritaksid kuidagi paremini oma turismiobjektide teeviitasid suunata.
Vaatamisväärsuseks olid siis sellised toredad kaljud, mis välimuse poolest meenutavad natukene Meteorat ja Cappadochiat, kuid on samas siiski täiesti unikaalsed. Matkaraja skeem oli muidugi täiesti viltu, algne jupp, mis kaardipeal tundus imetillukene oli tegelikult 2-3 korda pikem kui kaardil ning järgmine osa jälle 2-3 x lühem kui kaardil. Igal juhul vaatasime kõikvõimalikud kaljumoodustised ära, mida vaadata andis. Ronisime isegi 300 astet vanasse kindlusekohta – õnneks oli hiljuti tehtud sinna uus redel-trepp ning raudredelit enam kasutama ei pidanud. Üleval kaljude vahele ringlesid kotkad ning kotkapojad pudistasid meile pool surnud rotti alla. Kohta oli juba imetlenud ka Gothe, kelle kuulsat tsitaati võis imetleda tšehhi keeles, aga ma kahtlustan, et see oli midagi sellist: „Olen osa jõust, kes kõikjal tõstab pead ja kurja kavatseb, kuid korda saadab ainult head”
.
Edasi võtsime suuna Krkonose rahvuspargi suunas ning sõime lõunat kohas nimega Maršov (või kuskil seal lähedal). Mind sundis juba autot peatama kena lilleterrass, mis kohe kutsus sinna sööma. 500 koruna eest said kolm inimest korraliku lõunasöögi (liigagi – 300 gr liha prae juures ei ole just kõigile jõukohane), õlle (mineraalveega mulle kui juhile) ja kohvi. Hinna sees oli ka 10 % tippi. Seega ütleks, et Tšehhi on ikka päris odav maa võrreldes Eestiga.
Pec pod Snežkou osutus üheks küllaltki igavaks suusakuurordiks, kus suvel midagi teha ei olnud. Vähemalt tundus küll nii. Kuskil lähedal oli Tšehhi kõrgeim tipp, mis arvestades, et suundume Šveitsi poole, polnud väga ahvatlev koht vallutamiseks.
Vaatasin autoatlasest ühe kämpingu ning suundusime sinnapoole. Autoroute 2007 Tšehhi kohta oli äärmiselt kahtlane - nimelt väitis ta pidevalt, et see kaherealine tee, millel me sõitsime, oli tegelikult kraav. Raadiojaamadest mängis neegrilibu raadio (tšerna hoora – okei tegelikult ikkagi mustamäe raadio :) ).
Juba hämaras jõudsime Doksy linna, mille servas järve ääres pidi olema kämping. Kämpingus olid ainult telkimiskohad (a la 12 EEK inimene), kuid 100 meetrit eemal sai väikese majakese 400 koruna eest. Jalutasime lähedal asuvasse baari ja võtsime õhtu lõpetuseks mõned Tšehhi õlled (noo üle 10 EEK ei anna siin ikka maksta) ning läbi see päev oligi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar