Hommikune äratus oli oli väga vara, kuid samas siiski liiga hilja, et näha päikesetõusu. Meid aeti kibekiiresti üles ja suunati juba valmispandud kaamelite juurde.
Reisijate ootel...Muide tumedad kaamelid on Bob Marley -d ja heledad Shalala -d. Või umbes nii. Mina valisin seekord endale kõige esimese kaameli - taaskord Bobi. Peab ütlema, et tagumiste kaamelitega on parem sõita, sest nad peavad vahepeal kiirendama ka, esimesed ei tee seda absoluutselt. Teisel päeval kaameli seljas loksudes hakkas juba kergelt reitele tunda andma, Olaril "vedas" veel eriti, sest ta sai selle kaameli, kelle küljes/seljas kõik magamiskotid olid. Tagasitee oli samasugune nagu minneski, kuid ilma igasuguse uudsuseta.
Minu Bob :)Jõudsime juba üheksast tagasi reisi algkohta ning seal saime kerge hommikusöögi (sai, moos, või, tee, muna). Meie araablasest giid üritas meile veel auku pähe rääkida, et peaksime minema tagasi Erfoudi ja sealt bussiga, aga meile tundus targem minna linna, mis oli Marrakechi mineva bussi algpeatus (Rissani), et kotid panna alla (mitte katusele) ja saada normaalne istekoht. Transpordiga sinna linna oli raskusi, sest Erfoudis oli palju taksosid, siin peaaegu üldse mitte. Saime enda jaoks haledalt ülekohtuse tehingu - 100 DHM kolme peale Rissanisse. Aga jah, olime lollid, et kohe sinna minnes ei leppinud tagasisõitu kokku.
Rissani tundus meie jaoks suhteliselt igav linn - palju riigiasutusi ja mitte midagi, mida vaadata. Õnneks siiski leidsime panga ja internetikohviku, kus aega sisustada. Varusime bussisõiduks 6 kakukest, 3 kilo mandariine, 1 kilo apelsine ja purgi nutellat.
Piletite eest maksime 140 DHM/nägu (nöörimine!) ja aega tegime parajaks lähedal asuvas kohvikus (tee vs omlett). Kohtusime ka mingite teiste poolakatega (küll neid on siin palju) ja põhimõtteliselt oli tegu väga mõttetu päevaga.
Rissani tundus meie jaoks suhteliselt igav linn - palju riigiasutusi ja mitte midagi, mida vaadata. Õnneks siiski leidsime panga ja internetikohviku, kus aega sisustada. Varusime bussisõiduks 6 kakukest, 3 kilo mandariine, 1 kilo apelsine ja purgi nutellat.
Piletite eest maksime 140 DHM/nägu (nöörimine!) ja aega tegime parajaks lähedal asuvas kohvikus (tee vs omlett). Kohtusime ka mingite teiste poolakatega (küll neid on siin palju) ja põhimõtteliselt oli tegu väga mõttetu päevaga.
Tavaliselt tähendavad lipud riigiasutusi ja neid ei tohi pildistada.. samas ei saa ma kuidagi aru, mis seos sellel triumfikaarel võiks riigiasutusega olla:)Bussi juurde läksime juba varakult, et kotid saaks korralikult ära pandud. Siin riigis peab alati minema juba vähemalt tund aega varem kohale kui tahad, et Su kotid peale mahuks ja Sa põrandal istuma ei peaks.
Muidugi, juhtus see, mida me kartsime - korraga hüppas välja üks tüüp ja hakkas nõudma pagasitasu - 10 DHMi - nagu nalja teete või? (See hetk me arvasime alles, et pagasitasu on ainult turistidele). Eestlased nagu me olime, hakkasime kohe selle vastu protesteerima - Me ei maksa! Pagasitasu peaks hinna sees olema! Kirjutage meile siis pagasi garantiikiri! Jne. Vahepeal saime juba aru, et tüüp nõustub 3 DHM-ga per nägu ja mõtlesime, et tühja kah, seda võib ju maksta. Kui Olar andis talle 9 raha ära, hakkas ta ikkagi, et meie Sofiaga peame ka kumbki 10 maksma. Aga me põhimõtteliselt ei maksnud ja ilmselt tüüp tüdines ära. Lisaks sellele paisus väljas kohalike vahel mingi muu tüli. Haa! Ja me ei maksnudki ;)
Poolakad jõudsid eriti napilt bussile - tulid täpselt väljumise ajaks, kui buss oli juba teel bussijaamast välja. Erfoudis ei võetud enam osasid inimesi peale, sest buss oli liiga täis (ikkagi ööbuss jne). Kahju, et väljas oli pime - ületasime Atlase mäed täielikus pimeduses - ise arvasime, et buss sõidab just öösel, sest kui inimesed näeksid kuidas bussijuht oma rallioskusi arendab, siis enamus ilmselt vajaksid oksekotte. Aga pimedas ei ole hullu:)
Samas ma siiski registreerisin selle, kuidas paar jalgratturit napilt eluga pääsesid ja Olar märkas ühte väga napikat pääsemist kokkupõrkest vastutuleva autoga. Buss tegi öö jooksul mitu pikemat peatust, mõnest kohast sai suppi osta ja grillliha, igalt poolt puuvilju ja maiustusi.
Muidugi, juhtus see, mida me kartsime - korraga hüppas välja üks tüüp ja hakkas nõudma pagasitasu - 10 DHMi - nagu nalja teete või? (See hetk me arvasime alles, et pagasitasu on ainult turistidele). Eestlased nagu me olime, hakkasime kohe selle vastu protesteerima - Me ei maksa! Pagasitasu peaks hinna sees olema! Kirjutage meile siis pagasi garantiikiri! Jne. Vahepeal saime juba aru, et tüüp nõustub 3 DHM-ga per nägu ja mõtlesime, et tühja kah, seda võib ju maksta. Kui Olar andis talle 9 raha ära, hakkas ta ikkagi, et meie Sofiaga peame ka kumbki 10 maksma. Aga me põhimõtteliselt ei maksnud ja ilmselt tüüp tüdines ära. Lisaks sellele paisus väljas kohalike vahel mingi muu tüli. Haa! Ja me ei maksnudki ;)
Poolakad jõudsid eriti napilt bussile - tulid täpselt väljumise ajaks, kui buss oli juba teel bussijaamast välja. Erfoudis ei võetud enam osasid inimesi peale, sest buss oli liiga täis (ikkagi ööbuss jne). Kahju, et väljas oli pime - ületasime Atlase mäed täielikus pimeduses - ise arvasime, et buss sõidab just öösel, sest kui inimesed näeksid kuidas bussijuht oma rallioskusi arendab, siis enamus ilmselt vajaksid oksekotte. Aga pimedas ei ole hullu:)
Samas ma siiski registreerisin selle, kuidas paar jalgratturit napilt eluga pääsesid ja Olar märkas ühte väga napikat pääsemist kokkupõrkest vastutuleva autoga. Buss tegi öö jooksul mitu pikemat peatust, mõnest kohast sai suppi osta ja grillliha, igalt poolt puuvilju ja maiustusi.
Nagu näha, liha on värske:)Me üritasime öösel magada niipalju kui andis (need bussid on veel ebamugavamad kui ryanair ja see ütleb juba midagi).
Hommikul kell 7 jõudsime Marrakechi.
Hommikul kell 7 jõudsime Marrakechi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar