Hommikune äratus oli pool üheksa ja natuke peale üheksat asusime juba teele. Täiendasime oma varusid kolme kakukese, juustu ja suure veepudeli arvel ning seadsime sammud otse mägede suunas.
Alguses jõudsime kõrgemal asuvate suurte hotellide juurde, kust õige pea leidsime ka paar matkaraja tähist. Kahjuks polnud meil õrna aimugi, kuhu mis matkarada täpselt läks, seega valisime kollase-punase kombinatsiooni. Varsti näitas üks silt kollast ringrada pikkusega 24 km. Tundus sobiv, ega rohkem ei oleks viitsinud ka.
Alguses jõudsime kõrgemal asuvate suurte hotellide juurde, kust õige pea leidsime ka paar matkaraja tähist. Kahjuks polnud meil õrna aimugi, kuhu mis matkarada täpselt läks, seega valisime kollase-punase kombinatsiooni. Varsti näitas üks silt kollast ringrada pikkusega 24 km. Tundus sobiv, ega rohkem ei oleks viitsinud ka.
Vaade Chefchaouenile ülevalt...
Kõrgemale...Meie matk algas sellega, et tõusime sõna otseses mõttes peadpidi pilvedesse. Ümberringi olid liikuvad udupilvevood, mis lõid mõneski mõttes sellise muinasjutulise ja salapärase õhkkonna. Nägime ka suurt koerakarja (olid vist metsikud?), paari kitsekarjust kitsedega ja mööduvat rahvuspargiautot (oli ikka väga korralik landrover, muidu küll sellise tee peal sõita ei oleks saanud).
All mäeküljel paistsid rohelised väikesed põllulapid - nagu me kuulnud olime, ainus asi, mis siin juuri alla võttis, pidi olema kanep. Aga noh, kes teab. Pakutakse küll iga nurga peal - isegi mägedes matkates. Keegi tuleb lähemale, siis ütled juba kaugelt "No, mercy!".
Möödusime oma teel ka kahest väikesest berberikülast, kus elektrist inimesed ei osanud mitte unistadagi. Mida edasi me rändasime, siis seda järsemaks läksid tõusud ja seda raskemaks läks samm - ainult tõus, tõus ja tõus.
See hetk oli kena, kui jõudsime pilvedest kõrgemale - päike tuli välja ja all olid udu & pilved, eemal juba samal tasapinnal tunduvad mäetipud.
See hetk oli kena, kui jõudsime pilvedest kõrgemale - päike tuli välja ja all olid udu & pilved, eemal juba samal tasapinnal tunduvad mäetipud.
Vahepeal sõime energia mõttes natukene šokolaadi, samas veega läks suhteliselt kitsaks kätte. Raja alguse poole oli muidu veevõtu kohti ka, aga üleval pool enam mitte.
Kuskil kella kahe paiku jõudsime kõrgemasse kohta 12 km peal - 1760 m. Arvestades, et matkaraja algusest olime teed alustanud 10.15, ei olnudki hull tulemus (kõrguste vahe siis 1300-1400 m). Aga vabanduseks võib öelda, et ega me ei plaaninudki mingit kiirustamist - pealegi oli mul vastupandamatu isu jäädvustada iga kaader mälukaardile:)
Jalutasime veel natukene edasi - kuigi rada enam edasi ei näidanud ja tegime ühes ilusas kohas pikniku.
Kuskil kella kahe paiku jõudsime kõrgemasse kohta 12 km peal - 1760 m. Arvestades, et matkaraja algusest olime teed alustanud 10.15, ei olnudki hull tulemus (kõrguste vahe siis 1300-1400 m). Aga vabanduseks võib öelda, et ega me ei plaaninudki mingit kiirustamist - pealegi oli mul vastupandamatu isu jäädvustada iga kaader mälukaardile:)
Jalutasime veel natukene edasi - kuigi rada enam edasi ei näidanud ja tegime ühes ilusas kohas pikniku.
Peale pausi jalutasime veel natukene edasi ja kohtasime toredaid pisikesi ahve (siukesed nagu minipaavianid või nii). Alguses kisasid meie peale, pärast võtsid käest saia vastu (tundub, et me polnud esimesed turistid siin kandis).
Varsti otsustasime, et läheme tagasi - meil oli valida, kas minna tuldud teed tagasi või minna täpselt sama pikka rada, mis pidi natukene minema mööda mäekülge ja siis suuremale teele välja. Otsustasime esimese variandi kasuks - tuttav tee ja pealegi ei tahtnud suurt teed.
Täpselt nagu Draakonipea... 
Alla minek oli kõvasti kiirem, kuid sellega kaasnes ka võimalus pikali käia tänu jala all veerema hakkavatele kividele. Natuke peale viit olime juba tagasi linnas.
Kokku oli retke pikkuseks 25-26 km ja jäime enda ja veedetud päevaga rahule. Jõudsime ka valges teha tiiru Medinas. Kui eile öösel oli Medina paistnud nii ilus, siis päevavalges ei olnud ta midagi erilist. Seega soovitaks esimese positiivse mulje saamiseks külastada Chefchaoueni Medinat just öösel :)
Meie Sofiaga ostsime veel kosinjakilaadset asja kaasa Eesti jaoks (25 DHM/kg), tegime ka tiiru bussijaama, et uurida, mis kell bussid Fesi lähevad. Ettevõtmine ebaõnnestus, sest enamik bussiaegu oli araabia keeles, seega ei saanud me mitte midagi aru (ja üldiselt piletimüüjaid enam nii hilja ei olnud).
Otsustasime seekord sööma minna väikesesse nurgatagusesse restorani, mida meile see berber eelmine päev oli soovitanud. Hinnad tundusid normaalsed, seega otsustasime jääda. Mina võtsin kanatajine, Sofia sardiinitajine ja Olar võttis kana cuscusi. Sofia ja Olar võtsid mingisugust Maroko suppi ka, aga tänu arusaamatusele sain mina kah. Tegu oli sellise kahtlase hirsipudrupuljongiga.
Põhiroog oli korralik, isegi kõike ei jõudnud ära süüa. Kohustuslik element söögi kõrvale oli muidugi piparmünditee ohtra suhkruga. Kui arvet küsisime, siis alguses jäi suu lahti. Olime arvutanud, et kõik kokku peaks maksma minema 109 DHM, kuid arve oli 160 DHM. Seega hakkasime asjale seletust nõudma (mis oli omaette keerukas protsess, sest suhtluskeeled olid erinevad). Selgus, et supp leivaga on 7 raha (mitte 3) ning et tee koos küpsisega on kah 7 raha (nojah). Seega tegime paberil uued arvutused ja summaks tuli 127 DHM - restoranipidaja ei vaielnud vastu. Nii kena koht ja söök oli, aga see, et meid taaskord tõmmata üritati, rikkus asja ära.
Kanatajine
Õhtu lõpetasime 2 kg mandariinidega ning mul õnnestus isegi duši all ära käia (kuigi keset kõige suuremat pesu muutus vesi jääkülmaks - gaas sai otsa :)).
Otsustasime seekord sööma minna väikesesse nurgatagusesse restorani, mida meile see berber eelmine päev oli soovitanud. Hinnad tundusid normaalsed, seega otsustasime jääda. Mina võtsin kanatajine, Sofia sardiinitajine ja Olar võttis kana cuscusi. Sofia ja Olar võtsid mingisugust Maroko suppi ka, aga tänu arusaamatusele sain mina kah. Tegu oli sellise kahtlase hirsipudrupuljongiga.
Põhiroog oli korralik, isegi kõike ei jõudnud ära süüa. Kohustuslik element söögi kõrvale oli muidugi piparmünditee ohtra suhkruga. Kui arvet küsisime, siis alguses jäi suu lahti. Olime arvutanud, et kõik kokku peaks maksma minema 109 DHM, kuid arve oli 160 DHM. Seega hakkasime asjale seletust nõudma (mis oli omaette keerukas protsess, sest suhtluskeeled olid erinevad). Selgus, et supp leivaga on 7 raha (mitte 3) ning et tee koos küpsisega on kah 7 raha (nojah). Seega tegime paberil uued arvutused ja summaks tuli 127 DHM - restoranipidaja ei vaielnud vastu. Nii kena koht ja söök oli, aga see, et meid taaskord tõmmata üritati, rikkus asja ära.
KanatajineÕhtu lõpetasime 2 kg mandariinidega ning mul õnnestus isegi duši all ära käia (kuigi keset kõige suuremat pesu muutus vesi jääkülmaks - gaas sai otsa :)).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar