13.06.2007 - Bezdezi loss ja Kutna Hora

[Doksy – Bezdez – Mlada Bolseslav – Nymburk - Kolin – Kutna Hora – Jarošov nad Nežarkou – Strmilov]

Hommikut alustasime ujumiskoha otsinguga, mis ei olnudki väga raske. Vesi oli küllaltki kahtlane ning kohalikud vaatasid meid natukene imelikult (kes ikka nii külma ilmaga ujuma läheb :p). Tagasi bungalosse, asjad kokku ja teele.

Meie esimene peatus oli küllaltki lähedal – Bezdezi loss. Lossi minekuks tuli auto parkida kahe kilomeetri kaugusele ning alustada sealt rännakut mäe otsa. Ronida oli tüütu aga üles jõudes oli kogu ümbruskond nagu peopesal. Kindlus ise pärines originaalselt 13. sajandist, kuid oli aegade jooksul mitmeid kordi maha lammutatud ja uuesti üles ehitatud. Lossist alla tulles tahtsime sööma minna kohalikku söögikohta, aga ega nad ju pangakaarte ja eurosid ei aktsepteeri :(

Loss eemalt...

Poole tee pealt...

Ja vaade ülevalt...

Õnneks leidsime ühe suurema linna lähedal pangaautomaadi ning Nymbrukis (kui ma nüüd õigesti mäletan) läksime sööma. Tavaliselt ma söögist nii põhjalikult ei kirjutaks, aga Tšehhi köök on selle täiesti ära teeninud:) Sõime kesklinnas ühes n-ö pitsarestoranis, kuid menüüs oli saadaval absoluutselt kõike. Eine lõpetuseks võtsin jääkohvi, milles oli sees ehtne jäätis – tõsiselt hea asi oli.

Edasi suundusime Kutna Hora linna, kus asub kuulus surnupealuudega kirik. Kogu kirik oli otsast lõpuni surnupealuusid täis, meenutas natukene Palermo katakombe. Kutna Hora linn ise oli ka ilus, väikesed tänavad ning uhked kirikud/katedraalid. St. Barbara katedraal oli kahjuks juba suletud (17.30), seega sinna sisse me ei saanud.

Tundmatuks jäänud kolp...

Kutna Hora linnavaade...

Peaaegu nagu Bratislava :)

Ööbimiseks sai suvaliselt valitud kämping keset metsa. Algses oli meil kergeid raskusi sinna sisse pääsemisega, kuid peale teatavat uurimist saime majakese 500 koruna eest. Käisime kohalikku linna uudistamas ning ei pääsenud me see kordki paarist heast Tšehhi õllest. Minu lemmikuks on kujunenud Gambrinus, kuigi teised on ka head. Samas kahju on sellest, et kui teised saavad ka lõuna kõrvale õlut mekkida, siis mina kui autojuht miskit enne õhtut ei saa.

Päikeseloojang oli jällegi lummav

Aga majutuskoha ukse taga elas 3 kärnkonna...

Üks neist siis siin :)

12.06.2007 - Teplice nad Metuji (Tšehhi)

[Ceska Skalice – Nachod – Police nad metuji – Teplice nad Metuji – Trutnov – Maršov – Pec pod snežkou – Vrchlabi – Studenec – Jicin – Mlada Boleslav – Doksy]

Alustasime hommikut värskendava suplusega ning hävitasime viimased murelid. Tšehhis tundub peaaegu iga nurga peal mõni turismiinfo olevat, seega oli täiesti loogiline, et ühte sellisesse ka sattusime. Peale kiiret tutvumist materjalidega sai meile selgeks, et tuleb minna vaatama kaljumoodustisi Teplice nad Metuji –s. Meil õnnestus sinna sõites teha paras tiir, kuid väikesed Tšehhi külad olid äärmiselt armsad. Samas oleks vägagi tervitatav, kui tšehhid vähemalt üritaksid kuidagi paremini oma turismiobjektide teeviitasid suunata.

Vaatamisväärsuseks olid siis sellised toredad kaljud, mis välimuse poolest meenutavad natukene Meteorat ja Cappadochiat, kuid on samas siiski täiesti unikaalsed. Matkaraja skeem oli muidugi täiesti viltu, algne jupp, mis kaardipeal tundus imetillukene oli tegelikult 2-3 korda pikem kui kaardil ning järgmine osa jälle 2-3 x lühem kui kaardil. Igal juhul vaatasime kõikvõimalikud kaljumoodustised ära, mida vaadata andis. Ronisime isegi 300 astet vanasse kindlusekohta – õnneks oli hiljuti tehtud sinna uus redel-trepp ning raudredelit enam kasutama ei pidanud. Üleval kaljude vahele ringlesid kotkad ning kotkapojad pudistasid meile pool surnud rotti alla. Kohta oli juba imetlenud ka Gothe, kelle kuulsat tsitaati võis imetleda tšehhi keeles, aga ma kahtlustan, et see oli midagi sellist: „Olen osa jõust, kes kõikjal tõstab pead ja kurja kavatseb, kuid korda saadab ainult head”

Vaade sealt, kus kunagi oli kindlus ...

Stairway to heaven...

Ja moodustised :)

.

Edasi võtsime suuna Krkonose rahvuspargi suunas ning sõime lõunat kohas nimega Maršov (või kuskil seal lähedal). Mind sundis juba autot peatama kena lilleterrass, mis kohe kutsus sinna sööma. 500 koruna eest said kolm inimest korraliku lõunasöögi (liigagi – 300 gr liha prae juures ei ole just kõigile jõukohane), õlle (mineraalveega mulle kui juhile) ja kohvi. Hinna sees oli ka 10 % tippi. Seega ütleks, et Tšehhi on ikka päris odav maa võrreldes Eestiga.

Pec pod Snežkou osutus üheks küllaltki igavaks suusakuurordiks, kus suvel midagi teha ei olnud. Vähemalt tundus küll nii. Kuskil lähedal oli Tšehhi kõrgeim tipp, mis arvestades, et suundume Šveitsi poole, polnud väga ahvatlev koht vallutamiseks.

Vaatasin autoatlasest ühe kämpingu ning suundusime sinnapoole. Autoroute 2007 Tšehhi kohta oli äärmiselt kahtlane - nimelt väitis ta pidevalt, et see kaherealine tee, millel me sõitsime, oli tegelikult kraav. Raadiojaamadest mängis neegrilibu raadio (tšerna hoora – okei tegelikult ikkagi mustamäe raadio :) ).

Juba hämaras jõudsime Doksy linna, mille servas järve ääres pidi olema kämping. Kämpingus olid ainult telkimiskohad (a la 12 EEK inimene), kuid 100 meetrit eemal sai väikese majakese 400 koruna eest. Jalutasime lähedal asuvasse baari ja võtsime õhtu lõpetuseks mõned Tšehhi õlled (noo üle 10 EEK ei anna siin ikka maksta) ning läbi see päev oligi.

11.06.2007 - Poolast läbi ja Tšehhi :)

[Serock – Varssavi – Wroclaw – Nachod – Ceska Skalice]

Jälle magasime sisse – see-eest ööbimiskoht oli igati okei. Kiire dušš, hommikusöök ja teele! Varssavi oli muidugi omaette saavutus – eriti kui GPS iga kahe minuti tagant kinni jooksis. Samas õnnestus meil tänu sellele vaid kord ära eksida, mitte rohkem.

Poola liikluskultuuri võib kokku võtta ühe sõnaga – kohutav! Lisaks sellele, et mööda sõidetakse igas kohas ja igat moodi, siis ei võta enamus rekkaid ka serva, kuigi neil see võimalus oleks. Õnneks peale Varssavit Wroclawi suunas on kõigepealt mingi 130 km kaherealist teed, seejärel tuleb tüütu tavaline.

Sõime kuskil kohas pelmeene, olid suhteliselt maitsvad aga kaheldavate järelmõjudega mõne jaoks :)

Wroclawist läbisõiduga õnneks probleeme ei olnud, ma muutun juba päris vilunuks suurtes linnades. Peale Wroclawi muutus loodus ilusamaks, tekkisid esimesed mäed ning siin-seal oli metsagi näha. Ostsime teeäärest mureleid ja suundusime Tšehhi piiri poole. Piiriületus kulges ilma igasuguste probleemideta ning umbes 20 km piirist edasi leidsime ilusa kämpingu otse järve ääres. Võtsime väikese bungalo (inimese hind tuli kuskil 100 EEK per nägu), bungalos oli kõik olemas alates WC/dušširuumist kuni gaasipliidi ja nõudeni. Ja kes ütles, et Kesk-Euroopa kallis on?:)

Käisime järves ujumas kuigi järve vesi oli kahtlaselt sogane ning ei kannatanud võrreldes Eesti järvedega mingit kriitikat. Samas kämpingus olnud soomlased sinna sisse igal juhul ei roninud.

Aga päikeseloojang oli päris kena...

Õhtust sõime kohalikus kõrtsis, kus hea Tšehhi õlu maksis vaid 9 krooni. Oleks meil Eestis ka nii häid õllesid, aga ei... veel üks õlu ja magama...

Kohalik baar :)

10.06.2007 - Poola!

[Pangodi – Valga – Riia – Kaunas – Augustow – Lomza – Serock]

Hommikune äratus jäi natukene hiljaks – üles saime alles poole viiest. Minema aga alles 6.30 paiku. Väike kohvi ja ronisin rooli. Kuskil enne Valgat oli mingi tüütu pisikene sild remondis – ametlik ümbersõit oli 30 km kandis, seega tuli seadust rikkuda ja sõita keelumärgi alt läbi (tegelikult on remondis oleva silla kõrval ajutiselt korda tehtud vana sild, mis oli täiesti pädev).

Valga piiripunktis saime hakkama viie minutiga, kuigi mul on kerge hirm oma passi pärast – nimelt oli paar päeva varem kodakondsus- ja migratsiooniameti tädike tõdenud, et nii katkise passiga küll kuskilt üle piiri ei saa. Samas, juba kaks aastat olen saanud sellisega üle piiri.

Lätis oli hea sõita – jänes ette ja 120 sisse :) Riiast aitas ilma ühegi viperuseta läbi autoroute 2007. Samas seda, et neil on nüüd Ida-Euroopa kaardid korralikult olemas, uskuda ei tasu.

Leedus käisime lõunat söömas vanas tuttavas kohas 10 km peale piiri.

Poolas sõitsime rahulikult paarkümmend kilomeetrit ja siis hakkas pihta asi, mida võiks kokkuvõtlikult nimetada „pühapäeva pärastlõuna Poolas”; see tähendas üldist tunnikiirust 5-7 km tunnis ja tunde ja tunde raisatud aega. Kuskil oli mingi tobe valgusfoor sillaparanduse juures, mis oli täiesti valesti reguleeritud ja kuhjas enda taha tuhandeid autosid… ühesõnaga õudusunenägu. Olime lootnud Varssavist läbi jõuda, kuid mingi hetk selgus, et see on täiesti asjatu lootus. Keerasime teekõrval asuvasse hotelli ja võtsime toa (~ 280 EEK nägu), sõime teeäärest ostetud maasikaid ja kirsse ning kuulasime, kuidas ummik ei lõpe ega lõpe…

Poola hotellikene...

Eurotrip 2007: eelvaade

Järgmised sissekanded on siis autoga Euroopas ringi kollamisest. Seekord sai kõige kaugemaks punktiks valitud Prantsusmaa, jättes samas reisikava suhteliselt vabaks. Aega kuni jaanipäevani - seega umbes kaks nädalat:)