Praktilist infot Marokos reisimiseks

Bussisõit

Üldiselt on bussisõit Marokos odav (arvestades vahemaid). Kõige kallim firma on CTM - bussid on korralikud ja pagasi kohta saab eraldi pileti. Samas on ta teistest firmadest 20-40 % kallim ja sobivaid bussiaegu ei pruugi olla.
Tähtis on osta pilet kassast, mitte suvalise tüübi käest, kes karjub mingi koha nime ja teile juurde hüppab (kuigi nemad on ka ametlikud piletimüüjad, siis nad kipuvad natukene juurde lisama).
Tuleks küsida kohe piletit ostes, palju pagasitasu on. Nagunii nõutakse rohkem, aga vaidluseks on see hea argument. Pagasitasu on tegelikkuses täiesti eksisteeriv asi, mida maksavad ka kohalikud. Õiglane pagasitasu koti eest on 3-5 DHM, aga turistidel on seda raske saavutada. Politseiniku käest tasub alati abi otsida, sest nende püha kohus on hoolitseda selle eest, et turist jälle tõmmata ei saaks. Või saaks ainult mõõdukalt tõmmata.
Edasi toon ära, palju me maksime bussisõitude eest ja palju pagasi eest (per face). Sulgudes on see, palju alguses küsiti pagasitasu.

Fes ---> Erfoud /97 DHM / 5 DHM (5 DHM)
Erfoud ---> Mezouga (grande taxi) / 25 DHM / -
Mezouga ---> Rissani (grande taxi) /33,3 DHM / -
Rissani ---> Marrakech /140 DHM / 3 DHM (10 DHM)
Marrakech ---> Essaouria / 35 DHM / 20 DHM (13,3 DHM)
Essaouria ---> Meknes / 140 DHM / 5 DHM (5 DHM)
Meknes ---> Ouezzane / 30 DHM / 0 DHM (?)
Ouezzane ---> Chefchaouen (CTM) / 20 DHM / 3,3 DHM (3 DHM)
Chefchaouen ---> Fes / 50 DHM / 5 DHM (10 DHM)

Majutus

Majutus on ka Marokos pigem odavapoolne. Kui eriti odavalt tahta, võib saada ka 30 DHMi eest. Meie maksime üldiselt 50 DHMi näkku, sest meile oli küllaltki tähtis sooja vee olemasolu. Alati tasub ka kontrollida, kas vesi ikka on soe.
Meie laisaks taktikaks oli see, et lasime ennast vedada kuskile mingil suvalisel tüübil. Ilma kohalike abita oleks mõningaid kohti lausa võimatu leida.

Söök

Söök on Marokos üldiselt hea. Eestlase jaoks on kindlasti püsiv ahvatlus värsked mandariinid ja maasikad. Ligikaudsed hinnad siis (veebruaris):

1 kg apelsine - 3 DHM
1 kg mandariine - 4-7 DHM
1 kg maasikaid - 20 DHM
Münditee - 5 DHM
Munasai bussis - 3 DHM
Kuum sai grill-lihaga - 10 DHM
Suur baguette - 15-20 DHM
1,5 l vett - 5-6 DHM
Cuscus, tajine jt road restoranis - 25-30 DHM
Grillitud mereannid turistikohas - 30-35 DHM
Paneeritud kala kohalike söögikohas - 15 DHM
Poms (kohalik õunalimps - 1 l) - 6 DHM
Värskelt pressitud apelsinimahl (klaas) - 3-4 DHM
Kakuke - 1-2 DHM
Koogid - 2-4 DHM
Värsked pannkoogid (tk) - 3 DHM
Teod (ports) - 5-10 DHM

Üldiselt...

Üldmulje Marokost jäi positiivne. Kuigi on palju neid, kes näevad Sinus eurohunnikut, siis vähemalt samapalju on toredaid ja ausaid inimesi, kes Sind lihtsalt aidata tahavad. Jutt politseiriigist on mõnes mõttes arusaadav (kohalik sõber ei tohi Sulle ilma vastava loata linna näidata), samas meie dokumente ei kontrollinud politsei kordagi.
Iga hinna üle on võimalik tingida ning juhul, kui üritatakse nöörida, tuleb lihtsalt oma õiguste eest julgelt välja astuda. Vajadusel võib ähvardada politseiga (töötab hästi). Ilusamad on väikesed kohad, mitte turismikeskused, samas viimased on n-ö euroopalikumad (prügikastid ja puha). Veebruar oli väga mõnus aeg siin riigis viibida, sest vahepeal oli mõnusalt soe ja päikesepaisteline, samas mitte liiga kuum. Samuti väike kogus turiste (jättes poolakad välja).
Lõuna-Maroko (Lääne-Sahara) on veel avastamata, seega tuleb millalgi uus reis ette võtta:)))

13.02.2007 - 14.02.2007 - Nägemiseni, Aafrika! (Fes-London-Berliin-Tallinn)

4.30 ajas turvamees meid üles, tagudes Olarit jalaga. Ütles, et check-in algas. Tegelikult algas check-in hoopis Cassablanca lennule ja meie check-in'ni oli veel 3,5 tundi aega. Tüütu.
Nii, lõpuks saime lennukile ja Londoni poole teele... Sofia varustas meid Puškini, Lermotovi ja muu toreda lugemismaterjaliga. Londonis hoiti mind kuskil pool tundi passikontrollis kinni (kontrolliti identiteeti vist). Mul see pass on aastast 2001, ei ole ju nii vana ka. Aga ikka olen mina see, kellel alati piiril probleemid on:P
Lutoni lennujaam. Tüütu pärastlõuna ja tüütu õhtu. Öö lennujaamas.
Varajane check-in. Berliin. Uus check-in. Arvake ära, mille ma olin unustanud käsipagasi hulka? Muidugi pipragaasi (näe, Londonis ei avastatudki:D). Berliinis aga leiti kohe üles ja viidi mind eraldi politseiruumi (normaalne piiriületus ei tule minu puhul kõneallagi). Uurivad ja puurivad kõik siis minu pipragaasi - et mingi deer-protection ja et mis asi see ikkagi on (minu käest ei küsi keegi). Siis korraga vaatavad mu passi, et "ooo... Tartu! Terviseks!? Yes? :D". Mina siis et Tartu jah ja terviseks, terviseks :D Asi lõppes sellega, et pipragaas läks prügikasti (oleks võinud ju kohe seda teha).
Paari tunni pärast olime tagasi Eestis.

12.02.2007 - Chefchaouen - Fes

Hommikul käisime korra veel pangast läbi ja ostsime mõned koogid (ette minnes võib öelda, et what a mistake to make here).
Pakkisime kotid, Sofial ja Olaril õnnestus isegi duši all ära käia, sest omanik oli uue gaasiballooni toonud (üldse tundub, et gaas on siin laialt kasutusel kõikideks otstarveteks).
Jõudsime bussijaama kell 11.53 ning saime täpselt kella 12.00 bussi peale. Buss osutus mingi eriti maaliiniks ning külastas kõiki külasid teel. Fesi jõudsime alles kella 17.00ks.
Bussist maha minnes tundus, et midagi mu kõhus ei olnud enam okei. Jalutasime Medinasse, Olar sai oma kaameli kätte ja seejärel istusime ühte Big mac Maroko moodi kohta maha... Iga sekundiga muutus mu enesetunne hullemaks (vastik on leida end mõtlemas, et kas enne läheb põhi alt või kaan pealt...). Suundusime tagasi bussijaama... Sofia ütles, et ma olen näost roheline - tunne oli küll selline...:S Pidin ma seda kreemikooki sööma eksole. Saatsime Olari linna toitu ostma ja netti, Sofia jäi minuga bussijaama. Tagasi saabus ta 6 kg mandariinidega (tüng, tegelikult oli ainult 2 kg mandariine ja 4 kg väikeseid apelsine :p), 6 kakukese ja mitme pudeli veega. Hea uudis oli ka see, et Fesi lennujaam pidi 24 h lahti olema. Tegime otsuse ööbida lennujaamas.
Kartsime, et petit taxi ei sõida lennujaama, kuid üritasime siiski proovida. Kui kotid peale panime, sai nagu öeldud, et aeroport, aga ilmselt juht ei kuulnud seda ja pärast oli hämmingus, et kuidas me tahame tema pisikese taksoga lennujaama saada. Ta viis meid ühe hotelli juurde ja sealt lubati transport sebida 150 DHMi eest. Suure takso tavaline kurss peaks olema 120 DHMi, aga kuna vahe ei olnud väga suur, siis lõime käega ja võtsime pakkumise vastu.
Vähem kui kümne minutiga oli kohal üks rullnoka mersuga tüüp, kes meid lennujaama pidi viima. Autos rippus kõike alates kaamelikujudest kuni mängukarudeni. Siin-seal vilkus mõni neoontuli. Manöövrid käisid pidevalt üle topeltjoone ja parempööret tehti üle kolme rea vasakust reast... kiirus linnas oli 100 km/h ringis. Tõsine rullnokk ikka.
Lennujaama lasti meid ikkagi õnneks sisse, kuigi enne uuriti põhjalikult, et miks, kuhu ja kuidas. Ukse juures olnud kottide läbivalgustus oli kah rohkem moe pärast.
Mina olin edasi väga-väga haiglane ja kella 22.00 paiku keerasin oma magamiskotti ja üritasin magama jääda. Küüülm põrand.

11.02.2007 rännak Talassemtane rahvuspargis (Chefchaouen)

Hommikune äratus oli pool üheksa ja natuke peale üheksat asusime juba teele. Täiendasime oma varusid kolme kakukese, juustu ja suure veepudeli arvel ning seadsime sammud otse mägede suunas.
Alguses jõudsime kõrgemal asuvate suurte hotellide juurde, kust õige pea leidsime ka paar matkaraja tähist. Kahjuks polnud meil õrna aimugi, kuhu mis matkarada täpselt läks, seega valisime kollase-punase kombinatsiooni. Varsti näitas üks silt kollast ringrada pikkusega 24 km. Tundus sobiv, ega rohkem ei oleks viitsinud ka.

Vaade Chefchaouenile ülevalt...

Kõrgemale...

Meie matk algas sellega, et tõusime sõna otseses mõttes peadpidi pilvedesse. Ümberringi olid liikuvad udupilvevood, mis lõid mõneski mõttes sellise muinasjutulise ja salapärase õhkkonna. Nägime ka suurt koerakarja (olid vist metsikud?), paari kitsekarjust kitsedega ja mööduvat rahvuspargiautot (oli ikka väga korralik landrover, muidu küll sellise tee peal sõita ei oleks saanud).

All mäeküljel paistsid rohelised väikesed põllulapid - nagu me kuulnud olime, ainus asi, mis siin juuri alla võttis, pidi olema kanep. Aga noh, kes teab. Pakutakse küll iga nurga peal - isegi mägedes matkates. Keegi tuleb lähemale, siis ütled juba kaugelt "No, mercy!".

Möödusime oma teel ka kahest väikesest berberikülast, kus elektrist inimesed ei osanud mitte unistadagi. Mida edasi me rändasime, siis seda järsemaks läksid tõusud ja seda raskemaks läks samm - ainult tõus, tõus ja tõus.
See hetk oli kena, kui jõudsime pilvedest kõrgemale - päike tuli välja ja all olid udu & pilved, eemal juba samal tasapinnal tunduvad mäetipud.

Vahepeal sõime energia mõttes natukene šokolaadi, samas veega läks suhteliselt kitsaks kätte. Raja alguse poole oli muidu veevõtu kohti ka, aga üleval pool enam mitte.
Kuskil kella kahe paiku jõudsime kõrgemasse kohta 12 km peal - 1760 m. Arvestades, et matkaraja algusest olime teed alustanud 10.15, ei olnudki hull tulemus (kõrguste vahe siis 1300-1400 m). Aga vabanduseks võib öelda, et ega me ei plaaninudki mingit kiirustamist - pealegi oli mul vastupandamatu isu jäädvustada iga kaader mälukaardile:)



Jalutasime veel natukene edasi - kuigi rada enam edasi ei näidanud ja tegime ühes ilusas kohas pikniku.

Peale pausi jalutasime veel natukene edasi ja kohtasime toredaid pisikesi ahve (siukesed nagu minipaavianid või nii). Alguses kisasid meie peale, pärast võtsid käest saia vastu (tundub, et me polnud esimesed turistid siin kandis).

Varsti otsustasime, et läheme tagasi - meil oli valida, kas minna tuldud teed tagasi või minna täpselt sama pikka rada, mis pidi natukene minema mööda mäekülge ja siis suuremale teele välja. Otsustasime esimese variandi kasuks - tuttav tee ja pealegi ei tahtnud suurt teed.

Täpselt nagu Draakonipea...

Alla minek oli kõvasti kiirem, kuid sellega kaasnes ka võimalus pikali käia tänu jala all veerema hakkavatele kividele. Natuke peale viit olime juba tagasi linnas.

Kokku oli retke pikkuseks 25-26 km ja jäime enda ja veedetud päevaga rahule. Jõudsime ka valges teha tiiru Medinas. Kui eile öösel oli Medina paistnud nii ilus, siis päevavalges ei olnud ta midagi erilist. Seega soovitaks esimese positiivse mulje saamiseks külastada Chefchaoueni Medinat just öösel :)

Meie Sofiaga ostsime veel kosinjakilaadset asja kaasa Eesti jaoks (25 DHM/kg), tegime ka tiiru bussijaama, et uurida, mis kell bussid Fesi lähevad. Ettevõtmine ebaõnnestus, sest enamik bussiaegu oli araabia keeles, seega ei saanud me mitte midagi aru (ja üldiselt piletimüüjaid enam nii hilja ei olnud).
Otsustasime seekord sööma minna väikesesse nurgatagusesse restorani, mida meile see berber eelmine päev oli soovitanud. Hinnad tundusid normaalsed, seega otsustasime jääda. Mina võtsin kanatajine, Sofia sardiinitajine ja Olar võttis kana cuscusi. Sofia ja Olar võtsid mingisugust Maroko suppi ka, aga tänu arusaamatusele sain mina kah. Tegu oli sellise kahtlase hirsipudrupuljongiga.
Põhiroog oli korralik, isegi kõike ei jõudnud ära süüa. Kohustuslik element söögi kõrvale oli muidugi piparmünditee ohtra suhkruga. Kui arvet küsisime, siis alguses jäi suu lahti. Olime arvutanud, et kõik kokku peaks maksma minema 109 DHM, kuid arve oli 160 DHM. Seega hakkasime asjale seletust nõudma (mis oli omaette keerukas protsess, sest suhtluskeeled olid erinevad). Selgus, et supp leivaga on 7 raha (mitte 3) ning et tee koos küpsisega on kah 7 raha (nojah). Seega tegime paberil uued arvutused ja summaks tuli 127 DHM - restoranipidaja ei vaielnud vastu. Nii kena koht ja söök oli, aga see, et meid taaskord tõmmata üritati, rikkus asja ära.

Kanatajine

Õhtu lõpetasime 2 kg mandariinidega ning mul õnnestus isegi duši all ära käia (kuigi keset kõige suuremat pesu muutus vesi jääkülmaks - gaas sai otsa :)).

10.02.2007 - Meknes - Chefchaouen

Kella 06.30 paiku jõudsime Meknesi, kus just alles hakkas valgeks minema. Tegime väikese tiiru vanalinnas (kuigi kotid olid küllaltki häiriv tegur) ja vahepeal otsustasime, et läheks kohe täna Chefchaouenisse, et saaks täna seal linna vaadata ja homme rahvuspargis ronida.

Bussijaama aegu vaatama minnes selgus, et Chefchaoueni buss on katki ja peame vahetama bussi mingis teises linnas (Ouezzanes). Mõeldud-tehtud. Meid aitas taaskord üks sõbraliku olekuga politseinik, kes selgitas, palju pilet maksis, kontrollis, et raha anti õigesti tagasi ja seletas, et nii väikese vahemaa puhul pagasimaksu maksma ei pea (pärast ikkagi üritati küsida, aga öelda, et politseinik ütles, et ei pea maksma, töötab hästi).
Sõit oli täiesti sündmustevaene kui välja arvata see, et jäime ummikusse ühes laupäevalaata pidavas kohas.

Mudalaat...

Muidugi tähendas see seda, et jäime oma järgmisest bussist maha... Samas kohe otsiti välja meile uus buss - pool tundi hilisem - seekord siis CTMi oma. Esimest korda reisi jooksul. See bussifirma on täiesti ebaloogiline - pagasi jaoks on eraldi pilet ja buss ei sõida kellestki mööda... isegi ei kihuta eriti (pole ime, et ta hiljaks jäi). Saate aru - kõik normaalsed bussid ju lasevad pidevalt signaali ja sooritavad möödasõite kurvides isegi siis kui keegi tuleb vastu. CTM'i buss seda tava ei austa. Bussijuhil on lips ja reisisaatja ei haise. Kas siis sellist Aafrikat me tahtsimegi? :)
Chefchaoueni jõudes ootas meid ees maagiline vikerkaar ning värskelt saabunud päikesepaiste. Esmamulje oli positiivne - tundus, et tegu on toreda linnakesega.
Meile haakus ligi üks kohalik tüüp, kes tahtis meile majutust sebida. Pärast liitus temaga veel üks berberivanamees, kes soovis meile kohalikku naturaalset kraami müüa. Saime küllaltki kena majutuskoha hinnaga 40 DHM/nägu. Vaatasime ka ühte teist, aga esimene koht oli omapärasem ja pealegi omanik pani juba kolmanda korraga täppi, et oleme Eestist.
Peale toa eest tasumist ja sissekirjutuspaberite täitmist oli meil tegu, et saada lahti esimesest tüübist, kes tahtis tippi ja teisest berberimehest, kes üritas meile kanepiõisi müüa järjest odavamalt (150 DHM? Okay, what's your price? 100 DHM? Okay... you are students... I make you 50 DHM). Kas tõesti on nii raske aru saada, et mõned inimesed tulevad siia linna mägede, mitte hašši pärast?
Linnatuuri alustasime sellega, et jalutasime linna alumisse osasse, kus oli käimas üks suuremat sorti laat. Sofia sai seal lõpuks oma kosinjakivajaduse rahuldatud. Lisaks laadale oli kohal ka väike tivoli. Investeerisime 5 DHM'i sellesse, et teha 20 minutit kiireid tiire vaaterattataolise lõbustusasjandusega. 7 krooni eest sai ikka korralikku sõitu, lapsepõlv tuli kohe meelde.

Laat ja tivoli...

Edasi suundusime jalutuskäigule Medinasse. Nähes sobivat kohta, otsustasime ära proovida kohaliku toidumenüü. Meie Sofiaga valisime krevetitajine (30 DHM) ja Olar sama asja kanaga (25 DHM). Kõrvale värske piparmünditee. Ports oli meie meelest tõsiselt liiga väike kuigi maitsev. Kõht sai koos friikartulite ja saia lisaga peaaegu täis. Ostsime tänavalt lisaks 2 kg apelsine ja 2 karpi maasikaid.

Juhuslikult nägime neid samu poolakaid, kellega koos olime olnud Mezouga lähedal kõrbes. Maroko on üks väike maailm ikka :)
Jalutasime mööda kitsaid ja helesiniseid Medina tänavaid - Chefchaouen on vist kõige ilusama Medinaga linnake, mida ma Marokos näinud olen. Armas ja sinine.

Plaanisime suhteliselt vara magama minna, seega seadsime sammud tagasi ööbimiskohta. Soe vesi käis mingi keerulise süsteemiga, seega läks Olar alt asja uurima. Ta üritas seletada, et nagu "Shower - hot water - how? Can you show us?" Selle peale teatas vanamees, et "yes, yes - Medina this way". Eksole. Tundub, et vähemalt pooled inimesed on siin koguaeg laksu all. Õnneks oli läheduses üks teine majutusasutuse klient (belglane), kes teadis, kuidas sooja vett saab:)

09.02.2007 - rannapäev (Essaouria)

Ärkasime hommikul mõnusalt hilja - kella 11 paiku. Positiivne uudis oli see, et soe vesi oli aeg-ajalt isegi liiga kuum:) Pakkisime lohvalt ja tegime 10 minutit hilisema majutuskohast väljaregistreerimise kui ette nähtud.
Alustuseks viisime kotid bussijaama pakihoidu ja ostsime endale sobivad piletid ära, selgitades seejuures, et pagasitasu ei ole mitte rohkem kui 5 raha koti eest. Vähemasti me teame, et kõik maksavad seda tasu ja mitte-maksmine ei olekski üldse viisakas.
Näljased nagu me olime, suundusime taaskord söögijahile (creppe veel ei olnud, ilmselt oli tainas alles valmimisel). Võtsime igaüks endale suured baguette-d (à 15-20 DHM), millest kõht sai täis ja sai ka jätta natukene pärastiseks.
Avastasime ilusa vaatega linnamüüri, kust kahjuks pooled kahurid olid kuskile ära kadunud :D Aga vaade oli nautimist väärt.

Seejärel täiendasime oma varusid 1 kilo maasikate ja 2 kilo mandariinidega ning asusime ranna otsingutele (samas Medina läheduses oli turistirand, aga meie eesmärgiks oli midagi muud).
Jalutasime Medinast välja ja hoidsime võimalikult põhja (või itta kuni põhja poole minna ei andnud). Siin linnas on töötegemine ikka efektiivne - asfalt pannakse maha päevaga või vähemaga - kui eile alles pandi, siis täna oleks ta seal juba nagu eluaeg olnud.
Tegime mingisuguse lõike läbi vaesema elamurajooni ja peagi olime kohas, kust sai üle liivaluidete mere äärde.

Inimesi oli vähe ja need, kes olid, olid kohalikud. Rand oli pikk ja lausa kutsus meid - ainus häiriv tegur oli küllaltki suur hulk prügi (prügikaste ju loomulikult ei ole...). Bikiine meil kaasas ei olnud (ahjaa kas ma mainisin juba, et oli ülisoe ja päikesepaisteline päev?:D Eestis oli sama aeg vist külmalaine -30 ;)), seega koorisime end Sofiaga ühes kõrvalisemas kohas rinnahoidjate väele. Kahjuks ei jätkunud rahu ja vaikust kauaks - eemal koeraga mänginud kolm poisikest (nii 11-12-aastased) olid meid märganud ning saabusid tädisid uudistama. See muidugi ei sobinud kokku meie arusaamaga privaatses kohas privaatselt päevitamisest. Katsime alguses ennast pluusidega kinni ja kui selgus, et nad ikka ära ei lähe, panime riidesse. Siis nad arvasid, et oleks eriti lahe meile muljet avaldada sellega, kuidas nad oma koera peksavad. Siinsed inimesed ei tundu üldse hoolivat oma loomadest. Igal juhul ajas selline tegevus meid nii vihaseks, et pistsime nende peale eesti keeles karjuma ja tegime paar sammu nende poole (ausalt, selline tunne oli, et virutaks) - selle peale panid poisid jooksu kaugemale ja n-ö koera omanik seletas, et tema koer. Aga ega talle selgeks teha ei õnnestunud, et see, et see tema koer on, ei õigusta koera piinamist. Lõpuks ei aidanud muu, kui pakkisime oma asjad kokku ja otsustasime mujale suunduda.

Sulistasime mõnusalt jalgupidi vees ja nautisime ookeanilaineid - seni, kuni tuli suurem laine ja pritsis meie poolde säärde keritud püksid läbimärjaks. Mõnus ja soe oli ikkagi.

Sofia, veel kuiv...

Mina, kah veel kuiv :)

Olar, värskelt märjaks saanud...

Sofia, põgenemas lainete eest...

Kes siin käis?

Leidsime ühe väikese mõnusa kalju, kus teha üks väike maasikapiknik ja elust lihtsalt rõõmu tunda (ja päikest nautida). Kuskil kella poole kuue paiku hakkasime tagasi linna poole jalutama. See tähendas, et kui me linnamüürile jõudsime, oli päike juba loojunud. See-eest crepitädi oli täies hoos ja varustas meid uhke koguse pannkookidega.
Natuke veel nipet-näpet reisi jaoks kaasa ja suundusimegi bussijaama suunas. Vastik kellaaeg tänavatel liikumiseks - kõik kohad ülerahvastatud.
Suutsin oma pükstele ajada mett pannkoogi vahelt, seega on mu teksad nüüd alt soolased ja ülevalt poolt magusad :D
Bussifirma tundus ometigi kord korralik olevat - istmeid sai alla lasta ja puha - valgustus ka seni põles kuni bussi magamisrežiimile ei lülitatud.
Öistel bussidel on see hea asi, et nad teevad vahepeal söögipeatusi, kust saab lahedat teeäärset sööki. Kahjuks olin ma seekord liiga väsinud, et midagi peale oma kaasaostetud koogi nagistada. See-eest Olar sai korraliku tundmatu lihatüübiga saia (siga, lehm ega kana ei olnud).

08.02.2007 - Essaouria

Hommikune äratus kell seitse oli tõesti liiga varajane või õigemini 4 tundi und ei olnud piisav. Ajasime end suure vaevaga üles ja pakkisime kotid. Kusjuures mina olin see, kes ennast esimesena liigutama sundis (ja teisi ka) - tavaliselt seda ei juhtu.
Võtsime petit taxi ja sõitsime bussijaama (taaskord 10 DHM), kus meid hakkasid hordidena ründama piletimüüjad. Neist oli kohe tõesti keeruline mööda saada ja nad kohe ei tahtnud meid rahule jätta. Õnneks ilmus kuskilt välja üks politseinik, kes meid ise õigesse kohta toimetas ja haaras piletimüüja käest piletiraamatu ja kirjutas selle tagaküljele 35 DHM, et me aru saaks, palju pilet maksab. Nähes piletimüüja haput-ma-sõin-just-sellerit-nägu, teadsime, et olime saanud ülihea hinna. Kahjuks otsustati meile "tagasi teha" ning pagasi eest nõuti müstilist 20 raha ühe koti eest - seletati, et väike on 10 DHM, suur 20 DHM... Meie kotte ei hakatud isegi enne peale panema - kõigepealt öeldi, et makske. Kauplesime, mis me kauplesime, aga tüüp oli kah jäärapäine. Lõpuks jäi hind kolme peale 40 DHM. Nöörimine noh! (Nii ebameeldiv on tunda, kuidas Sulle ära pannakse ja Sa ei saa ise mitte midagi teha). Ainus, mis meid lohutas, oli see, et samas bussis olnud sakslane sai kokkuvõttes halvema diili, kuigi tal oli pisike kott ainult.
Sõit Marrakech - Essaouria oli lühike - kuskil 3,5 h. Kella 13.00 paiku jõudsime Essaouria bussijaama, kus meid ründasid majutusepakkujad. Üks tüüp pakkus 150 DHM (kolmele) eest Medinas majutust kohas, kus pidi olema terass ja soe vesi jne... 50 DHM'i tundus selline aktsepteeritav hind arvestades, et tegu peaks olema küllaltki turiste täis linnaga, seega otsustasime koha üle vaadata.
Tuba ei olnud midagi erilist (ilmselt tundub meile juba, et meil on õigus siin riigis saada midagi luksuslikku, kui maksame kolme euro asemel viis), samas soe vesi oli ok. Vaade terassilt merele tähendas muidugi, et katuselt oli majade vahelt näha natukene merd. Hinna üle kauplemisest ei tulnud eriti midagi välja ning peale 30-minutilist mõtteaega otsustasime, et võtame ikkagi tolle toa. Täitsime kiirelt sisseregistreerimispaberid ja meile anti tabalukk oma toa jaoks (tüüpiline siin riigis). Tüüpiline on ka see, et tabalukk käis lahti kui piisavalt tugevalt tõmmata - järgmine kord peab oma luku kaasa võtma:)
Linnapildis torkas tõepoolest silma rohkem turiste kui teistes linnades. Samas olid ka paljud hinnad nähtavalt üleval ja fikseeritud, mis Maroko kohta oli samuti uudne.
Alustuseks tegime tiiru mere äärde sadama lähedusse, kus oli suur ime, et ükski kajakas meiega redbulli nalja ei teinud.

Keegi on leidnud endale kodu kajakate juures...

See tüüp ei ole raudselt Marokost, poseeris täiesti tasuta mulle :)

Tulevad värsked krevetid...

Essaouria Medina on hästi tilluke - üks peatänav ja 1-2 suuremat kõrvaltänavat. Jalutasime siis meiegi seal peatänaval, ostma veel midagi ei kippunud (reisi lõpp alles kaugel).
Tegime väikese tiiru bussijaama ja leidsime, et meile kõige sobivam variant oleks minna öise bussiga järgmisel õhtul - hoiab kokku aega ja raha. Otsustasime, et Cassablanca ja muud suured tüütud (või turismi-) linnad jätame seekord mängust välja ja suundume tagasi põhja.
Hommikul ei olnud me eriti midagi söönud, seega seadsime sammud tagasi sadama juurde, kus oli üks 20 väikest kalagrilli kohta. Istusime ühte maha (väljas oli vaikselt sadama hakanud) ning tellisime kolm portsu grillitud krevette (à 30 DHM). Selgus, et selle raha eest saab kergelt leiged koorimata krevetid, mida Eestis müüakse 60 kr/kg. Suhteliselt mõttetu ja kõht jäi ka tühjaks.

Aga Marokos on kevad...

Jalutasime mööda Medina tänavaid ja mõtlesime, mida veel süüa osta. Ühes kohas küpsetas naine otse tänava ääres pannkoogilaadseid asju (crepe-d, aga mitte samad asjad, mida prantslased mõtlevad selle all) ning tühi kõht lausa hüüdis nende järele. Valik oli kas meega või juurviljadega - muidugi võtsime meega! Ning asi ise oli superhea (ka hind oli odav - 3 DHM/tk). Edasi täiendasime oma varusid 1 kg maasikate (20 DHM/kg) ja 2 kg mandariinide (4 DHM/kg) arvel.
Ootamatult leidsime väljaspool Medinat alkoholipoe. Kuna üldiselt ei tohiks alkohol olla kohalike jaoks lubatud, siis oli lausa imelik vaadata, milline käive seal poes oli. Sofia teadmiste kohaselt pidid Marokos olema väga head roosad veinid, seega võtsime õhtuks kaks pudelit (35 DHM ja 40 DHM). Meie Olariga kui õllesõbrad otsustasime proovida ära ka kohalikud õlled - Cassablanca ja Special (ette ruttavalt võib öelda, et Cassablanca oli joodav, Special aga mingi täielik karuõlu).
Pika jalutamise peale väsivad jalad lõpuks ikka ära, aga ka istepinkidega on siin lood keerulised - mitte muidugi nii hullud kui prügikastidega. Lõpuks õnnestus meil väike maasikapiknik teha kohaliku kooli ees. Kell oli mingi kuue paiku õhtul, kuid lapsed olid ikka veel koolis. Imelik.
Poole seitsme paiku seadsime sammud tagasi majutuskoha poole. Proovisime ära esimese veini (kõrvale õllesigareid - kohalikele neid nagunii pakkuda ei saa - sealihaga). Vein oli täiesti okei - roosa veini kohta:) Majutuskoha plussiks oli muidugi see, et nad muretsesid meile imekiiresti veinikorgitseri ja kolm klaasi, kui me tundsime huvi, kas selliseid asju leidub.
Mul tekkis kohe varsti ületamatu crepiisu, seega otsustasime teha ka väikese tiiru öises linnas. Creppe enam ei saanud (ilmselt oli tainas juba otsas), seega piirdusime paari pähklikoogiga. Olar eelistas millegipärast kanavõileiba:)
Jõudes tagasi majutuskohta proovisime ära ka teise veini ja mängisime natukene kaarte - ma suutsin ikka lootusetult palju kaotada :D

07.02.2007 - Marrakech ja maasikad

Uni oli magus ja kestis lausa poole üheteistkümneni. Hommikusöögiks pakuti meile tüüpilist Maroko stiilis saia-juustu kombinatsiooni lahustuva kohviga. Tõe huvides mainin ära, et Sofia hoidus piimatoodetest põhjusega, et tal öösel läks põhi alt:) (lõpuks juhtus siis see, ilma milleta poleks Aafrika reis täiuslik eksole).
Meie hosti sõber pakkus ennast meile lahkesti linna näitama - ta lubas meid viia kenadesse kohtadesse väljaspool Medinat.
Külastasime kuninglikku ooperimaja (pool oli ooper ja pool amfiteater), pärast jalutasime kaunil Mohhamed VI avenüül ning külastasime Menara parki.

Kuninglik ooperimaja

Mohhamed VI avenüü

Pärast jalutasime suure mošee juurde (La Koutoubia?) ja pargi juures vahetult enne keskväljakut pidime oma teejuhist lahku minema, sest tal pidi olema mingi kohtumine kellegi teisega. See hetk tuli meie juurde mingi purjus kaarikumees ja hakkas karjuma meie sõbra peale. Kui me lahku läksime, läks too tüüp Faicalile (meie sõbrale) kätega kallale ja lõi teda isegi pudeliga. Õnneks astus üks teine mees vahele ja siis sekkus juba politsei. Üritasime politseile märku anda, et halb mees on see tülinorija, aga samas sosistas meie sõber suunurgast, et me ei tohi teda tunda. Pärast saime teada, et põhjuseks on see, et juhul kui marokolasel ei ole giidi luba, siis ei tohi ta Sulle linna näidata isegi siis, kui Sa oled ta sõber. Sellise teo eest võib määrata vanglakaristuse kahest kuust kahe aastani.
Seaduslikult on tegelikult veel üks võimalus oma marokolasest sõbraga avalikult ringi liikuda - selleks tuleb minna politsei turismiosakonda ja võtta paber selle kohta, et usaldad seda inimest. Aga väga keeruline ja aeganõudev protsess.

Olime peale negatiivset vahejuhtumit kergelt šokis - pidime lihtsalt vaatama, kuidas meie sõber politsei saatel lahkub. Lohutuseks võtsime kolm klaasi värskelt pressitud aplesinimahla - müügikoht nr 8 - hästi hea ja soodne - 3 DHM. Müüjale meeldisime meie Sofiaga eriti, seega saime veel lisaks (tasuta) kolm poolikut klaasi eriti värskelt (meie silmaall) pressitud apelsinimahla.
Suhtusime skeptiliselt minekusse bussijaama poolsesse külge läbi Medina, seega läksime ringi ümber müüri. Loojuva päikese taustal otsustasime süüa ära oma maasikad - istusime väikesele pingile Medina müüri ääres ja nautisime - nämmm! Selle aasta esimesed maasikad.

Nii naudib maasikat Sofia:)

Nii naudin maasikat mina :P

Ja nii naudib maasikat Olar :D

Bussijaama poolses otsas ronisime värske küpsetuskoha leti juurde ja hakkasime asja uurima. Keegi ei rääkinud ei inglise ega prantsuse keelt, seega oli asjast raske aru saada - mida meile pakutakse? Mis hinna eest? Seina peal oli ainult araabiakeelne menüü kah. Olaril sai korraga sellest kõrini, et ta aru ei saa üldse, mis toimub ja mis talle pähe üritatakse määrida. Seega eemaldus ta kalakohast üldse minema ja meil (Sofiaga) koos kohaliku müüjaabiga tuli ta poolvägisi tagasi vedada. 15 DHM eest sai korraliku taldrikutäie kala (4-5 tükki), just paras ühele näljasele inimesele. Üks parimaid eineid üldse Marokos.
Vahepeal käisime korra bussijaamast läbi ja selgitasime, et mis kellast lähevad bussid Essaouriasse ja mis hinnaga (hinnakõikumine oli nii 40-65 DHM).

Vaikselt oli saabunud hämarus ning otsustasime väljaku ka pimedas üle vaadata. Teepeal võtsime jäätist, mis vist kahjuks oli hoopis Itaalia, mitte Maroko oma.

Ega öine väljak väga päevasest ei erinenudki, endiselt olid olemas kõik need samad trikimeistrid ja kaubitsejad. Alustuseks võttis Olar ühed teod (me Sofiaga sõime ülbelt tema omasid). Päris head olid, ainult natukene vürtsised.

Seejärel tegime ühe tiiru tuttavasse apelsinimahla kohta - jälle 1 1/2 klaasi 3 raha eest. Sellest apelsinimahlast jään ma puudust tundma... Kui keegi satub Marrakechi, siis minu püha kohustus on promoda siinkohal apelsinimahlaputkat number kaheksa:)

Kõndisime paar tiiru mööda seda väljakut - ikka hennamutid, mingi ahvidega tüüp, trummimehed, mingi munaga tüüp, kondiväänaja... muinasjutuvestja... suhteliselt igav. Lisaks sellele veel hordidena pensionäridest turiste. Fes on küll võrreldes Marrakechiga palju ehedam linn.
Järgnes tavapärane peatus supermarketis ja jalutuskäik ööbimiskohta. Saime teada, et meie kaklusesse sattunud sõbraga oli kõik korras ja selle tähistamiseks tegime ühe väikese sisali (vesipiip).