Kolin vaikselt reisikirju eraldi blogidesse...

Türgi 2007 asub nüüd SIIN

:)

13.06.2007 - Bezdezi loss ja Kutna Hora

[Doksy – Bezdez – Mlada Bolseslav – Nymburk - Kolin – Kutna Hora – Jarošov nad Nežarkou – Strmilov]

Hommikut alustasime ujumiskoha otsinguga, mis ei olnudki väga raske. Vesi oli küllaltki kahtlane ning kohalikud vaatasid meid natukene imelikult (kes ikka nii külma ilmaga ujuma läheb :p). Tagasi bungalosse, asjad kokku ja teele.

Meie esimene peatus oli küllaltki lähedal – Bezdezi loss. Lossi minekuks tuli auto parkida kahe kilomeetri kaugusele ning alustada sealt rännakut mäe otsa. Ronida oli tüütu aga üles jõudes oli kogu ümbruskond nagu peopesal. Kindlus ise pärines originaalselt 13. sajandist, kuid oli aegade jooksul mitmeid kordi maha lammutatud ja uuesti üles ehitatud. Lossist alla tulles tahtsime sööma minna kohalikku söögikohta, aga ega nad ju pangakaarte ja eurosid ei aktsepteeri :(

Loss eemalt...

Poole tee pealt...

Ja vaade ülevalt...

Õnneks leidsime ühe suurema linna lähedal pangaautomaadi ning Nymbrukis (kui ma nüüd õigesti mäletan) läksime sööma. Tavaliselt ma söögist nii põhjalikult ei kirjutaks, aga Tšehhi köök on selle täiesti ära teeninud:) Sõime kesklinnas ühes n-ö pitsarestoranis, kuid menüüs oli saadaval absoluutselt kõike. Eine lõpetuseks võtsin jääkohvi, milles oli sees ehtne jäätis – tõsiselt hea asi oli.

Edasi suundusime Kutna Hora linna, kus asub kuulus surnupealuudega kirik. Kogu kirik oli otsast lõpuni surnupealuusid täis, meenutas natukene Palermo katakombe. Kutna Hora linn ise oli ka ilus, väikesed tänavad ning uhked kirikud/katedraalid. St. Barbara katedraal oli kahjuks juba suletud (17.30), seega sinna sisse me ei saanud.

Tundmatuks jäänud kolp...

Kutna Hora linnavaade...

Peaaegu nagu Bratislava :)

Ööbimiseks sai suvaliselt valitud kämping keset metsa. Algses oli meil kergeid raskusi sinna sisse pääsemisega, kuid peale teatavat uurimist saime majakese 500 koruna eest. Käisime kohalikku linna uudistamas ning ei pääsenud me see kordki paarist heast Tšehhi õllest. Minu lemmikuks on kujunenud Gambrinus, kuigi teised on ka head. Samas kahju on sellest, et kui teised saavad ka lõuna kõrvale õlut mekkida, siis mina kui autojuht miskit enne õhtut ei saa.

Päikeseloojang oli jällegi lummav

Aga majutuskoha ukse taga elas 3 kärnkonna...

Üks neist siis siin :)

12.06.2007 - Teplice nad Metuji (Tšehhi)

[Ceska Skalice – Nachod – Police nad metuji – Teplice nad Metuji – Trutnov – Maršov – Pec pod snežkou – Vrchlabi – Studenec – Jicin – Mlada Boleslav – Doksy]

Alustasime hommikut värskendava suplusega ning hävitasime viimased murelid. Tšehhis tundub peaaegu iga nurga peal mõni turismiinfo olevat, seega oli täiesti loogiline, et ühte sellisesse ka sattusime. Peale kiiret tutvumist materjalidega sai meile selgeks, et tuleb minna vaatama kaljumoodustisi Teplice nad Metuji –s. Meil õnnestus sinna sõites teha paras tiir, kuid väikesed Tšehhi külad olid äärmiselt armsad. Samas oleks vägagi tervitatav, kui tšehhid vähemalt üritaksid kuidagi paremini oma turismiobjektide teeviitasid suunata.

Vaatamisväärsuseks olid siis sellised toredad kaljud, mis välimuse poolest meenutavad natukene Meteorat ja Cappadochiat, kuid on samas siiski täiesti unikaalsed. Matkaraja skeem oli muidugi täiesti viltu, algne jupp, mis kaardipeal tundus imetillukene oli tegelikult 2-3 korda pikem kui kaardil ning järgmine osa jälle 2-3 x lühem kui kaardil. Igal juhul vaatasime kõikvõimalikud kaljumoodustised ära, mida vaadata andis. Ronisime isegi 300 astet vanasse kindlusekohta – õnneks oli hiljuti tehtud sinna uus redel-trepp ning raudredelit enam kasutama ei pidanud. Üleval kaljude vahele ringlesid kotkad ning kotkapojad pudistasid meile pool surnud rotti alla. Kohta oli juba imetlenud ka Gothe, kelle kuulsat tsitaati võis imetleda tšehhi keeles, aga ma kahtlustan, et see oli midagi sellist: „Olen osa jõust, kes kõikjal tõstab pead ja kurja kavatseb, kuid korda saadab ainult head”

Vaade sealt, kus kunagi oli kindlus ...

Stairway to heaven...

Ja moodustised :)

.

Edasi võtsime suuna Krkonose rahvuspargi suunas ning sõime lõunat kohas nimega Maršov (või kuskil seal lähedal). Mind sundis juba autot peatama kena lilleterrass, mis kohe kutsus sinna sööma. 500 koruna eest said kolm inimest korraliku lõunasöögi (liigagi – 300 gr liha prae juures ei ole just kõigile jõukohane), õlle (mineraalveega mulle kui juhile) ja kohvi. Hinna sees oli ka 10 % tippi. Seega ütleks, et Tšehhi on ikka päris odav maa võrreldes Eestiga.

Pec pod Snežkou osutus üheks küllaltki igavaks suusakuurordiks, kus suvel midagi teha ei olnud. Vähemalt tundus küll nii. Kuskil lähedal oli Tšehhi kõrgeim tipp, mis arvestades, et suundume Šveitsi poole, polnud väga ahvatlev koht vallutamiseks.

Vaatasin autoatlasest ühe kämpingu ning suundusime sinnapoole. Autoroute 2007 Tšehhi kohta oli äärmiselt kahtlane - nimelt väitis ta pidevalt, et see kaherealine tee, millel me sõitsime, oli tegelikult kraav. Raadiojaamadest mängis neegrilibu raadio (tšerna hoora – okei tegelikult ikkagi mustamäe raadio :) ).

Juba hämaras jõudsime Doksy linna, mille servas järve ääres pidi olema kämping. Kämpingus olid ainult telkimiskohad (a la 12 EEK inimene), kuid 100 meetrit eemal sai väikese majakese 400 koruna eest. Jalutasime lähedal asuvasse baari ja võtsime õhtu lõpetuseks mõned Tšehhi õlled (noo üle 10 EEK ei anna siin ikka maksta) ning läbi see päev oligi.

11.06.2007 - Poolast läbi ja Tšehhi :)

[Serock – Varssavi – Wroclaw – Nachod – Ceska Skalice]

Jälle magasime sisse – see-eest ööbimiskoht oli igati okei. Kiire dušš, hommikusöök ja teele! Varssavi oli muidugi omaette saavutus – eriti kui GPS iga kahe minuti tagant kinni jooksis. Samas õnnestus meil tänu sellele vaid kord ära eksida, mitte rohkem.

Poola liikluskultuuri võib kokku võtta ühe sõnaga – kohutav! Lisaks sellele, et mööda sõidetakse igas kohas ja igat moodi, siis ei võta enamus rekkaid ka serva, kuigi neil see võimalus oleks. Õnneks peale Varssavit Wroclawi suunas on kõigepealt mingi 130 km kaherealist teed, seejärel tuleb tüütu tavaline.

Sõime kuskil kohas pelmeene, olid suhteliselt maitsvad aga kaheldavate järelmõjudega mõne jaoks :)

Wroclawist läbisõiduga õnneks probleeme ei olnud, ma muutun juba päris vilunuks suurtes linnades. Peale Wroclawi muutus loodus ilusamaks, tekkisid esimesed mäed ning siin-seal oli metsagi näha. Ostsime teeäärest mureleid ja suundusime Tšehhi piiri poole. Piiriületus kulges ilma igasuguste probleemideta ning umbes 20 km piirist edasi leidsime ilusa kämpingu otse järve ääres. Võtsime väikese bungalo (inimese hind tuli kuskil 100 EEK per nägu), bungalos oli kõik olemas alates WC/dušširuumist kuni gaasipliidi ja nõudeni. Ja kes ütles, et Kesk-Euroopa kallis on?:)

Käisime järves ujumas kuigi järve vesi oli kahtlaselt sogane ning ei kannatanud võrreldes Eesti järvedega mingit kriitikat. Samas kämpingus olnud soomlased sinna sisse igal juhul ei roninud.

Aga päikeseloojang oli päris kena...

Õhtust sõime kohalikus kõrtsis, kus hea Tšehhi õlu maksis vaid 9 krooni. Oleks meil Eestis ka nii häid õllesid, aga ei... veel üks õlu ja magama...

Kohalik baar :)

10.06.2007 - Poola!

[Pangodi – Valga – Riia – Kaunas – Augustow – Lomza – Serock]

Hommikune äratus jäi natukene hiljaks – üles saime alles poole viiest. Minema aga alles 6.30 paiku. Väike kohvi ja ronisin rooli. Kuskil enne Valgat oli mingi tüütu pisikene sild remondis – ametlik ümbersõit oli 30 km kandis, seega tuli seadust rikkuda ja sõita keelumärgi alt läbi (tegelikult on remondis oleva silla kõrval ajutiselt korda tehtud vana sild, mis oli täiesti pädev).

Valga piiripunktis saime hakkama viie minutiga, kuigi mul on kerge hirm oma passi pärast – nimelt oli paar päeva varem kodakondsus- ja migratsiooniameti tädike tõdenud, et nii katkise passiga küll kuskilt üle piiri ei saa. Samas, juba kaks aastat olen saanud sellisega üle piiri.

Lätis oli hea sõita – jänes ette ja 120 sisse :) Riiast aitas ilma ühegi viperuseta läbi autoroute 2007. Samas seda, et neil on nüüd Ida-Euroopa kaardid korralikult olemas, uskuda ei tasu.

Leedus käisime lõunat söömas vanas tuttavas kohas 10 km peale piiri.

Poolas sõitsime rahulikult paarkümmend kilomeetrit ja siis hakkas pihta asi, mida võiks kokkuvõtlikult nimetada „pühapäeva pärastlõuna Poolas”; see tähendas üldist tunnikiirust 5-7 km tunnis ja tunde ja tunde raisatud aega. Kuskil oli mingi tobe valgusfoor sillaparanduse juures, mis oli täiesti valesti reguleeritud ja kuhjas enda taha tuhandeid autosid… ühesõnaga õudusunenägu. Olime lootnud Varssavist läbi jõuda, kuid mingi hetk selgus, et see on täiesti asjatu lootus. Keerasime teekõrval asuvasse hotelli ja võtsime toa (~ 280 EEK nägu), sõime teeäärest ostetud maasikaid ja kirsse ning kuulasime, kuidas ummik ei lõpe ega lõpe…

Poola hotellikene...

Eurotrip 2007: eelvaade

Järgmised sissekanded on siis autoga Euroopas ringi kollamisest. Seekord sai kõige kaugemaks punktiks valitud Prantsusmaa, jättes samas reisikava suhteliselt vabaks. Aega kuni jaanipäevani - seega umbes kaks nädalat:)

Praktilist infot Marokos reisimiseks

Bussisõit

Üldiselt on bussisõit Marokos odav (arvestades vahemaid). Kõige kallim firma on CTM - bussid on korralikud ja pagasi kohta saab eraldi pileti. Samas on ta teistest firmadest 20-40 % kallim ja sobivaid bussiaegu ei pruugi olla.
Tähtis on osta pilet kassast, mitte suvalise tüübi käest, kes karjub mingi koha nime ja teile juurde hüppab (kuigi nemad on ka ametlikud piletimüüjad, siis nad kipuvad natukene juurde lisama).
Tuleks küsida kohe piletit ostes, palju pagasitasu on. Nagunii nõutakse rohkem, aga vaidluseks on see hea argument. Pagasitasu on tegelikkuses täiesti eksisteeriv asi, mida maksavad ka kohalikud. Õiglane pagasitasu koti eest on 3-5 DHM, aga turistidel on seda raske saavutada. Politseiniku käest tasub alati abi otsida, sest nende püha kohus on hoolitseda selle eest, et turist jälle tõmmata ei saaks. Või saaks ainult mõõdukalt tõmmata.
Edasi toon ära, palju me maksime bussisõitude eest ja palju pagasi eest (per face). Sulgudes on see, palju alguses küsiti pagasitasu.

Fes ---> Erfoud /97 DHM / 5 DHM (5 DHM)
Erfoud ---> Mezouga (grande taxi) / 25 DHM / -
Mezouga ---> Rissani (grande taxi) /33,3 DHM / -
Rissani ---> Marrakech /140 DHM / 3 DHM (10 DHM)
Marrakech ---> Essaouria / 35 DHM / 20 DHM (13,3 DHM)
Essaouria ---> Meknes / 140 DHM / 5 DHM (5 DHM)
Meknes ---> Ouezzane / 30 DHM / 0 DHM (?)
Ouezzane ---> Chefchaouen (CTM) / 20 DHM / 3,3 DHM (3 DHM)
Chefchaouen ---> Fes / 50 DHM / 5 DHM (10 DHM)

Majutus

Majutus on ka Marokos pigem odavapoolne. Kui eriti odavalt tahta, võib saada ka 30 DHMi eest. Meie maksime üldiselt 50 DHMi näkku, sest meile oli küllaltki tähtis sooja vee olemasolu. Alati tasub ka kontrollida, kas vesi ikka on soe.
Meie laisaks taktikaks oli see, et lasime ennast vedada kuskile mingil suvalisel tüübil. Ilma kohalike abita oleks mõningaid kohti lausa võimatu leida.

Söök

Söök on Marokos üldiselt hea. Eestlase jaoks on kindlasti püsiv ahvatlus värsked mandariinid ja maasikad. Ligikaudsed hinnad siis (veebruaris):

1 kg apelsine - 3 DHM
1 kg mandariine - 4-7 DHM
1 kg maasikaid - 20 DHM
Münditee - 5 DHM
Munasai bussis - 3 DHM
Kuum sai grill-lihaga - 10 DHM
Suur baguette - 15-20 DHM
1,5 l vett - 5-6 DHM
Cuscus, tajine jt road restoranis - 25-30 DHM
Grillitud mereannid turistikohas - 30-35 DHM
Paneeritud kala kohalike söögikohas - 15 DHM
Poms (kohalik õunalimps - 1 l) - 6 DHM
Värskelt pressitud apelsinimahl (klaas) - 3-4 DHM
Kakuke - 1-2 DHM
Koogid - 2-4 DHM
Värsked pannkoogid (tk) - 3 DHM
Teod (ports) - 5-10 DHM

Üldiselt...

Üldmulje Marokost jäi positiivne. Kuigi on palju neid, kes näevad Sinus eurohunnikut, siis vähemalt samapalju on toredaid ja ausaid inimesi, kes Sind lihtsalt aidata tahavad. Jutt politseiriigist on mõnes mõttes arusaadav (kohalik sõber ei tohi Sulle ilma vastava loata linna näidata), samas meie dokumente ei kontrollinud politsei kordagi.
Iga hinna üle on võimalik tingida ning juhul, kui üritatakse nöörida, tuleb lihtsalt oma õiguste eest julgelt välja astuda. Vajadusel võib ähvardada politseiga (töötab hästi). Ilusamad on väikesed kohad, mitte turismikeskused, samas viimased on n-ö euroopalikumad (prügikastid ja puha). Veebruar oli väga mõnus aeg siin riigis viibida, sest vahepeal oli mõnusalt soe ja päikesepaisteline, samas mitte liiga kuum. Samuti väike kogus turiste (jättes poolakad välja).
Lõuna-Maroko (Lääne-Sahara) on veel avastamata, seega tuleb millalgi uus reis ette võtta:)))

13.02.2007 - 14.02.2007 - Nägemiseni, Aafrika! (Fes-London-Berliin-Tallinn)

4.30 ajas turvamees meid üles, tagudes Olarit jalaga. Ütles, et check-in algas. Tegelikult algas check-in hoopis Cassablanca lennule ja meie check-in'ni oli veel 3,5 tundi aega. Tüütu.
Nii, lõpuks saime lennukile ja Londoni poole teele... Sofia varustas meid Puškini, Lermotovi ja muu toreda lugemismaterjaliga. Londonis hoiti mind kuskil pool tundi passikontrollis kinni (kontrolliti identiteeti vist). Mul see pass on aastast 2001, ei ole ju nii vana ka. Aga ikka olen mina see, kellel alati piiril probleemid on:P
Lutoni lennujaam. Tüütu pärastlõuna ja tüütu õhtu. Öö lennujaamas.
Varajane check-in. Berliin. Uus check-in. Arvake ära, mille ma olin unustanud käsipagasi hulka? Muidugi pipragaasi (näe, Londonis ei avastatudki:D). Berliinis aga leiti kohe üles ja viidi mind eraldi politseiruumi (normaalne piiriületus ei tule minu puhul kõneallagi). Uurivad ja puurivad kõik siis minu pipragaasi - et mingi deer-protection ja et mis asi see ikkagi on (minu käest ei küsi keegi). Siis korraga vaatavad mu passi, et "ooo... Tartu! Terviseks!? Yes? :D". Mina siis et Tartu jah ja terviseks, terviseks :D Asi lõppes sellega, et pipragaas läks prügikasti (oleks võinud ju kohe seda teha).
Paari tunni pärast olime tagasi Eestis.

12.02.2007 - Chefchaouen - Fes

Hommikul käisime korra veel pangast läbi ja ostsime mõned koogid (ette minnes võib öelda, et what a mistake to make here).
Pakkisime kotid, Sofial ja Olaril õnnestus isegi duši all ära käia, sest omanik oli uue gaasiballooni toonud (üldse tundub, et gaas on siin laialt kasutusel kõikideks otstarveteks).
Jõudsime bussijaama kell 11.53 ning saime täpselt kella 12.00 bussi peale. Buss osutus mingi eriti maaliiniks ning külastas kõiki külasid teel. Fesi jõudsime alles kella 17.00ks.
Bussist maha minnes tundus, et midagi mu kõhus ei olnud enam okei. Jalutasime Medinasse, Olar sai oma kaameli kätte ja seejärel istusime ühte Big mac Maroko moodi kohta maha... Iga sekundiga muutus mu enesetunne hullemaks (vastik on leida end mõtlemas, et kas enne läheb põhi alt või kaan pealt...). Suundusime tagasi bussijaama... Sofia ütles, et ma olen näost roheline - tunne oli küll selline...:S Pidin ma seda kreemikooki sööma eksole. Saatsime Olari linna toitu ostma ja netti, Sofia jäi minuga bussijaama. Tagasi saabus ta 6 kg mandariinidega (tüng, tegelikult oli ainult 2 kg mandariine ja 4 kg väikeseid apelsine :p), 6 kakukese ja mitme pudeli veega. Hea uudis oli ka see, et Fesi lennujaam pidi 24 h lahti olema. Tegime otsuse ööbida lennujaamas.
Kartsime, et petit taxi ei sõida lennujaama, kuid üritasime siiski proovida. Kui kotid peale panime, sai nagu öeldud, et aeroport, aga ilmselt juht ei kuulnud seda ja pärast oli hämmingus, et kuidas me tahame tema pisikese taksoga lennujaama saada. Ta viis meid ühe hotelli juurde ja sealt lubati transport sebida 150 DHMi eest. Suure takso tavaline kurss peaks olema 120 DHMi, aga kuna vahe ei olnud väga suur, siis lõime käega ja võtsime pakkumise vastu.
Vähem kui kümne minutiga oli kohal üks rullnoka mersuga tüüp, kes meid lennujaama pidi viima. Autos rippus kõike alates kaamelikujudest kuni mängukarudeni. Siin-seal vilkus mõni neoontuli. Manöövrid käisid pidevalt üle topeltjoone ja parempööret tehti üle kolme rea vasakust reast... kiirus linnas oli 100 km/h ringis. Tõsine rullnokk ikka.
Lennujaama lasti meid ikkagi õnneks sisse, kuigi enne uuriti põhjalikult, et miks, kuhu ja kuidas. Ukse juures olnud kottide läbivalgustus oli kah rohkem moe pärast.
Mina olin edasi väga-väga haiglane ja kella 22.00 paiku keerasin oma magamiskotti ja üritasin magama jääda. Küüülm põrand.

11.02.2007 rännak Talassemtane rahvuspargis (Chefchaouen)

Hommikune äratus oli pool üheksa ja natuke peale üheksat asusime juba teele. Täiendasime oma varusid kolme kakukese, juustu ja suure veepudeli arvel ning seadsime sammud otse mägede suunas.
Alguses jõudsime kõrgemal asuvate suurte hotellide juurde, kust õige pea leidsime ka paar matkaraja tähist. Kahjuks polnud meil õrna aimugi, kuhu mis matkarada täpselt läks, seega valisime kollase-punase kombinatsiooni. Varsti näitas üks silt kollast ringrada pikkusega 24 km. Tundus sobiv, ega rohkem ei oleks viitsinud ka.

Vaade Chefchaouenile ülevalt...

Kõrgemale...

Meie matk algas sellega, et tõusime sõna otseses mõttes peadpidi pilvedesse. Ümberringi olid liikuvad udupilvevood, mis lõid mõneski mõttes sellise muinasjutulise ja salapärase õhkkonna. Nägime ka suurt koerakarja (olid vist metsikud?), paari kitsekarjust kitsedega ja mööduvat rahvuspargiautot (oli ikka väga korralik landrover, muidu küll sellise tee peal sõita ei oleks saanud).

All mäeküljel paistsid rohelised väikesed põllulapid - nagu me kuulnud olime, ainus asi, mis siin juuri alla võttis, pidi olema kanep. Aga noh, kes teab. Pakutakse küll iga nurga peal - isegi mägedes matkates. Keegi tuleb lähemale, siis ütled juba kaugelt "No, mercy!".

Möödusime oma teel ka kahest väikesest berberikülast, kus elektrist inimesed ei osanud mitte unistadagi. Mida edasi me rändasime, siis seda järsemaks läksid tõusud ja seda raskemaks läks samm - ainult tõus, tõus ja tõus.
See hetk oli kena, kui jõudsime pilvedest kõrgemale - päike tuli välja ja all olid udu & pilved, eemal juba samal tasapinnal tunduvad mäetipud.

Vahepeal sõime energia mõttes natukene šokolaadi, samas veega läks suhteliselt kitsaks kätte. Raja alguse poole oli muidu veevõtu kohti ka, aga üleval pool enam mitte.
Kuskil kella kahe paiku jõudsime kõrgemasse kohta 12 km peal - 1760 m. Arvestades, et matkaraja algusest olime teed alustanud 10.15, ei olnudki hull tulemus (kõrguste vahe siis 1300-1400 m). Aga vabanduseks võib öelda, et ega me ei plaaninudki mingit kiirustamist - pealegi oli mul vastupandamatu isu jäädvustada iga kaader mälukaardile:)



Jalutasime veel natukene edasi - kuigi rada enam edasi ei näidanud ja tegime ühes ilusas kohas pikniku.

Peale pausi jalutasime veel natukene edasi ja kohtasime toredaid pisikesi ahve (siukesed nagu minipaavianid või nii). Alguses kisasid meie peale, pärast võtsid käest saia vastu (tundub, et me polnud esimesed turistid siin kandis).

Varsti otsustasime, et läheme tagasi - meil oli valida, kas minna tuldud teed tagasi või minna täpselt sama pikka rada, mis pidi natukene minema mööda mäekülge ja siis suuremale teele välja. Otsustasime esimese variandi kasuks - tuttav tee ja pealegi ei tahtnud suurt teed.

Täpselt nagu Draakonipea...

Alla minek oli kõvasti kiirem, kuid sellega kaasnes ka võimalus pikali käia tänu jala all veerema hakkavatele kividele. Natuke peale viit olime juba tagasi linnas.

Kokku oli retke pikkuseks 25-26 km ja jäime enda ja veedetud päevaga rahule. Jõudsime ka valges teha tiiru Medinas. Kui eile öösel oli Medina paistnud nii ilus, siis päevavalges ei olnud ta midagi erilist. Seega soovitaks esimese positiivse mulje saamiseks külastada Chefchaoueni Medinat just öösel :)

Meie Sofiaga ostsime veel kosinjakilaadset asja kaasa Eesti jaoks (25 DHM/kg), tegime ka tiiru bussijaama, et uurida, mis kell bussid Fesi lähevad. Ettevõtmine ebaõnnestus, sest enamik bussiaegu oli araabia keeles, seega ei saanud me mitte midagi aru (ja üldiselt piletimüüjaid enam nii hilja ei olnud).
Otsustasime seekord sööma minna väikesesse nurgatagusesse restorani, mida meile see berber eelmine päev oli soovitanud. Hinnad tundusid normaalsed, seega otsustasime jääda. Mina võtsin kanatajine, Sofia sardiinitajine ja Olar võttis kana cuscusi. Sofia ja Olar võtsid mingisugust Maroko suppi ka, aga tänu arusaamatusele sain mina kah. Tegu oli sellise kahtlase hirsipudrupuljongiga.
Põhiroog oli korralik, isegi kõike ei jõudnud ära süüa. Kohustuslik element söögi kõrvale oli muidugi piparmünditee ohtra suhkruga. Kui arvet küsisime, siis alguses jäi suu lahti. Olime arvutanud, et kõik kokku peaks maksma minema 109 DHM, kuid arve oli 160 DHM. Seega hakkasime asjale seletust nõudma (mis oli omaette keerukas protsess, sest suhtluskeeled olid erinevad). Selgus, et supp leivaga on 7 raha (mitte 3) ning et tee koos küpsisega on kah 7 raha (nojah). Seega tegime paberil uued arvutused ja summaks tuli 127 DHM - restoranipidaja ei vaielnud vastu. Nii kena koht ja söök oli, aga see, et meid taaskord tõmmata üritati, rikkus asja ära.

Kanatajine

Õhtu lõpetasime 2 kg mandariinidega ning mul õnnestus isegi duši all ära käia (kuigi keset kõige suuremat pesu muutus vesi jääkülmaks - gaas sai otsa :)).

10.02.2007 - Meknes - Chefchaouen

Kella 06.30 paiku jõudsime Meknesi, kus just alles hakkas valgeks minema. Tegime väikese tiiru vanalinnas (kuigi kotid olid küllaltki häiriv tegur) ja vahepeal otsustasime, et läheks kohe täna Chefchaouenisse, et saaks täna seal linna vaadata ja homme rahvuspargis ronida.

Bussijaama aegu vaatama minnes selgus, et Chefchaoueni buss on katki ja peame vahetama bussi mingis teises linnas (Ouezzanes). Mõeldud-tehtud. Meid aitas taaskord üks sõbraliku olekuga politseinik, kes selgitas, palju pilet maksis, kontrollis, et raha anti õigesti tagasi ja seletas, et nii väikese vahemaa puhul pagasimaksu maksma ei pea (pärast ikkagi üritati küsida, aga öelda, et politseinik ütles, et ei pea maksma, töötab hästi).
Sõit oli täiesti sündmustevaene kui välja arvata see, et jäime ummikusse ühes laupäevalaata pidavas kohas.

Mudalaat...

Muidugi tähendas see seda, et jäime oma järgmisest bussist maha... Samas kohe otsiti välja meile uus buss - pool tundi hilisem - seekord siis CTMi oma. Esimest korda reisi jooksul. See bussifirma on täiesti ebaloogiline - pagasi jaoks on eraldi pilet ja buss ei sõida kellestki mööda... isegi ei kihuta eriti (pole ime, et ta hiljaks jäi). Saate aru - kõik normaalsed bussid ju lasevad pidevalt signaali ja sooritavad möödasõite kurvides isegi siis kui keegi tuleb vastu. CTM'i buss seda tava ei austa. Bussijuhil on lips ja reisisaatja ei haise. Kas siis sellist Aafrikat me tahtsimegi? :)
Chefchaoueni jõudes ootas meid ees maagiline vikerkaar ning värskelt saabunud päikesepaiste. Esmamulje oli positiivne - tundus, et tegu on toreda linnakesega.
Meile haakus ligi üks kohalik tüüp, kes tahtis meile majutust sebida. Pärast liitus temaga veel üks berberivanamees, kes soovis meile kohalikku naturaalset kraami müüa. Saime küllaltki kena majutuskoha hinnaga 40 DHM/nägu. Vaatasime ka ühte teist, aga esimene koht oli omapärasem ja pealegi omanik pani juba kolmanda korraga täppi, et oleme Eestist.
Peale toa eest tasumist ja sissekirjutuspaberite täitmist oli meil tegu, et saada lahti esimesest tüübist, kes tahtis tippi ja teisest berberimehest, kes üritas meile kanepiõisi müüa järjest odavamalt (150 DHM? Okay, what's your price? 100 DHM? Okay... you are students... I make you 50 DHM). Kas tõesti on nii raske aru saada, et mõned inimesed tulevad siia linna mägede, mitte hašši pärast?
Linnatuuri alustasime sellega, et jalutasime linna alumisse osasse, kus oli käimas üks suuremat sorti laat. Sofia sai seal lõpuks oma kosinjakivajaduse rahuldatud. Lisaks laadale oli kohal ka väike tivoli. Investeerisime 5 DHM'i sellesse, et teha 20 minutit kiireid tiire vaaterattataolise lõbustusasjandusega. 7 krooni eest sai ikka korralikku sõitu, lapsepõlv tuli kohe meelde.

Laat ja tivoli...

Edasi suundusime jalutuskäigule Medinasse. Nähes sobivat kohta, otsustasime ära proovida kohaliku toidumenüü. Meie Sofiaga valisime krevetitajine (30 DHM) ja Olar sama asja kanaga (25 DHM). Kõrvale värske piparmünditee. Ports oli meie meelest tõsiselt liiga väike kuigi maitsev. Kõht sai koos friikartulite ja saia lisaga peaaegu täis. Ostsime tänavalt lisaks 2 kg apelsine ja 2 karpi maasikaid.

Juhuslikult nägime neid samu poolakaid, kellega koos olime olnud Mezouga lähedal kõrbes. Maroko on üks väike maailm ikka :)
Jalutasime mööda kitsaid ja helesiniseid Medina tänavaid - Chefchaouen on vist kõige ilusama Medinaga linnake, mida ma Marokos näinud olen. Armas ja sinine.

Plaanisime suhteliselt vara magama minna, seega seadsime sammud tagasi ööbimiskohta. Soe vesi käis mingi keerulise süsteemiga, seega läks Olar alt asja uurima. Ta üritas seletada, et nagu "Shower - hot water - how? Can you show us?" Selle peale teatas vanamees, et "yes, yes - Medina this way". Eksole. Tundub, et vähemalt pooled inimesed on siin koguaeg laksu all. Õnneks oli läheduses üks teine majutusasutuse klient (belglane), kes teadis, kuidas sooja vett saab:)