Hommikul käisime korra veel pangast läbi ja ostsime mõned koogid (ette minnes võib öelda, et what a mistake to make here).
Pakkisime kotid, Sofial ja Olaril õnnestus isegi duši all ära käia, sest omanik oli uue gaasiballooni toonud (üldse tundub, et gaas on siin laialt kasutusel kõikideks otstarveteks).
Jõudsime bussijaama kell 11.53 ning saime täpselt kella 12.00 bussi peale. Buss osutus mingi eriti maaliiniks ning külastas kõiki külasid teel. Fesi jõudsime alles kella 17.00ks.
Bussist maha minnes tundus, et midagi mu kõhus ei olnud enam okei. Jalutasime Medinasse, Olar sai oma kaameli kätte ja seejärel istusime ühte Big mac Maroko moodi kohta maha... Iga sekundiga muutus mu enesetunne hullemaks (vastik on leida end mõtlemas, et kas enne läheb põhi alt või kaan pealt...). Suundusime tagasi bussijaama... Sofia ütles, et ma olen näost roheline - tunne oli küll selline...:S Pidin ma seda kreemikooki sööma eksole. Saatsime Olari linna toitu ostma ja netti, Sofia jäi minuga bussijaama. Tagasi saabus ta 6 kg mandariinidega (tüng, tegelikult oli ainult 2 kg mandariine ja 4 kg väikeseid apelsine :p), 6 kakukese ja mitme pudeli veega. Hea uudis oli ka see, et Fesi lennujaam pidi 24 h lahti olema. Tegime otsuse ööbida lennujaamas.
Kartsime, et petit taxi ei sõida lennujaama, kuid üritasime siiski proovida. Kui kotid peale panime, sai nagu öeldud, et aeroport, aga ilmselt juht ei kuulnud seda ja pärast oli hämmingus, et kuidas me tahame tema pisikese taksoga lennujaama saada. Ta viis meid ühe hotelli juurde ja sealt lubati transport sebida 150 DHMi eest. Suure takso tavaline kurss peaks olema 120 DHMi, aga kuna vahe ei olnud väga suur, siis lõime käega ja võtsime pakkumise vastu.
Vähem kui kümne minutiga oli kohal üks rullnoka mersuga tüüp, kes meid lennujaama pidi viima. Autos rippus kõike alates kaamelikujudest kuni mängukarudeni. Siin-seal vilkus mõni neoontuli. Manöövrid käisid pidevalt üle topeltjoone ja parempööret tehti üle kolme rea vasakust reast... kiirus linnas oli 100 km/h ringis. Tõsine rullnokk ikka.
Lennujaama lasti meid ikkagi õnneks sisse, kuigi enne uuriti põhjalikult, et miks, kuhu ja kuidas. Ukse juures olnud kottide läbivalgustus oli kah rohkem moe pärast.
Mina olin edasi väga-väga haiglane ja kella 22.00 paiku keerasin oma magamiskotti ja üritasin magama jääda. Küüülm põrand.
Pakkisime kotid, Sofial ja Olaril õnnestus isegi duši all ära käia, sest omanik oli uue gaasiballooni toonud (üldse tundub, et gaas on siin laialt kasutusel kõikideks otstarveteks).
Jõudsime bussijaama kell 11.53 ning saime täpselt kella 12.00 bussi peale. Buss osutus mingi eriti maaliiniks ning külastas kõiki külasid teel. Fesi jõudsime alles kella 17.00ks.
Bussist maha minnes tundus, et midagi mu kõhus ei olnud enam okei. Jalutasime Medinasse, Olar sai oma kaameli kätte ja seejärel istusime ühte Big mac Maroko moodi kohta maha... Iga sekundiga muutus mu enesetunne hullemaks (vastik on leida end mõtlemas, et kas enne läheb põhi alt või kaan pealt...). Suundusime tagasi bussijaama... Sofia ütles, et ma olen näost roheline - tunne oli küll selline...:S Pidin ma seda kreemikooki sööma eksole. Saatsime Olari linna toitu ostma ja netti, Sofia jäi minuga bussijaama. Tagasi saabus ta 6 kg mandariinidega (tüng, tegelikult oli ainult 2 kg mandariine ja 4 kg väikeseid apelsine :p), 6 kakukese ja mitme pudeli veega. Hea uudis oli ka see, et Fesi lennujaam pidi 24 h lahti olema. Tegime otsuse ööbida lennujaamas.
Kartsime, et petit taxi ei sõida lennujaama, kuid üritasime siiski proovida. Kui kotid peale panime, sai nagu öeldud, et aeroport, aga ilmselt juht ei kuulnud seda ja pärast oli hämmingus, et kuidas me tahame tema pisikese taksoga lennujaama saada. Ta viis meid ühe hotelli juurde ja sealt lubati transport sebida 150 DHMi eest. Suure takso tavaline kurss peaks olema 120 DHMi, aga kuna vahe ei olnud väga suur, siis lõime käega ja võtsime pakkumise vastu.
Vähem kui kümne minutiga oli kohal üks rullnoka mersuga tüüp, kes meid lennujaama pidi viima. Autos rippus kõike alates kaamelikujudest kuni mängukarudeni. Siin-seal vilkus mõni neoontuli. Manöövrid käisid pidevalt üle topeltjoone ja parempööret tehti üle kolme rea vasakust reast... kiirus linnas oli 100 km/h ringis. Tõsine rullnokk ikka.
Lennujaama lasti meid ikkagi õnneks sisse, kuigi enne uuriti põhjalikult, et miks, kuhu ja kuidas. Ukse juures olnud kottide läbivalgustus oli kah rohkem moe pärast.
Mina olin edasi väga-väga haiglane ja kella 22.00 paiku keerasin oma magamiskotti ja üritasin magama jääda. Küüülm põrand.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar