pühapäev, veebruar 18, 2007

04.02.2007 - päev kõrbes (Mezouga)

See pult, millega peaks saama reguleerida sooja vett ja toatemperatuuri, on omaette kahtlane asi. Mingi valemiga võis sooja vee kätte saada, aga selleks oli vaja pulti tugevalt ja süstemaatiliselt klõpsida, ja ka siis võis soe vesi ära kaduda. Siiski kuidagi saime duši all käidud.
Pakkisime asjad kokku ja läksime alumisele korrusele vaatama, kus on meie lubatud hommikukohv ja sai. Meie eilne "giid" oli juba all ootamas. Ta sebis kohe meie hommikusöögi kohale (õue, päikese käes oli soe ja mõnus - istusime ainult lühikeste käiste väel - suvi!). Hommikusöögiks oli mõnus latte-taoline kohvi, mis erines tugevasti oma Balkani sugulastest (positiivses mõttes ikka) ja suur kauss kohalikku saia (meie vana lemmik juba) koos moosi ja juustuga.
Meie kohalik giid leidis kohe ka fotoalbumi, mida ta meile näitas reklaamides oma erinevaid pakette. Kõige parem pidi olema täispakett - 2 h kaamelisõit, ööbimine kõrbeoaasis, õhtu- ja hommikusöök ja õhtu koos kohalike berberitega. Hind 300 raha. Teine pakett pidi olema 1h kaamelisõitu ja ilma söökideta ja oaasita (150 DHM). Algselt pidi taksosõit Erfoudist Mezougasse olema 200 DHM'i. Tegime haleda näo pähe ja tõdesime, et see on nagu kallivõitu studentide jaoks. Siis eemaldas Sofia veel pealmise pluusi ja hind kukkus 250 peale täispaketi eest... ja takso hinnaks tuli 25 DHM nägu. Pakkumine tundus soodne, seega võtsime selle vastu (varem nagu kaameliga sõitnud ei olnud, et kui juba, siis juba).
Õige pea oli vana taksoloks kohal ja alustasime rallit suunal Erfoud - Mezouga. Sõit oli üllatavalt pikk - kindlasti üle tunni, esimest korda reisi jooksul peatati ka meie sõiduvahend kinni, kuid kontrolliti vaid juhi taksoluba.
Säravas päikesepaistes jõudsime Mezougasse, mis oli ikka tõeline külakoht. Panime Sofiaga esimest korda reisi jooksul seelikud selga ning tegime väikese tiiru kaamelite juurde. Vahepeal jõime jälle teed, mis on siin alati selline värske ja mõnus.


Olar ja Mohamed lume... st liivalauaga:)


Väike kõrbevaade...


Mina, berber :)


Varsti on siin simpsonitaevas...


Surnuaed - aga kas kaamelite või inimeste?


Sofia - seni parim pakkumine, 40 kaamelit ja kaks telki

Kella poole nelja paiku andis meie "giid" meile teada, et aeg on teele asuda - kaamelid on valmis. Koos meiega tulid veel viis poolakat, nii et koos moodustasime kena kaamelikaravani. Kaameli seljas on mõnus kõrge istuda, aga sõitmine on igav - istud ja lihtsalt liigud 3 km/h. Ei ole mingit ise ohjade hoidmist ega ratsutamist. Rivi ees kõnnib kaamelijuht. Igav. Muidugi, tasus ära proovida, aga ühest tunnist kaameli seljas on rohkem kui küll kogemuse saamiseks (huvitav, kui ma oleks 20 DHM lisaks andnud, äkki oleks ohjad ka saanud?:P).


Teel...


Üksik berber...

Kõrb oli imepisike, kuid siiski liiv ja luited. Ühes kohas oli kaamel surema jäetud - ta oli juba vana ja jalad enam ei kandnud - lamas ja sõi talle jäetud toitu. Väga kurb vaatepilt...
Umbes tunniga olime kohal (NB! 2 tundi tähendab siis edasi-tagasi 2 tundi). Oaas tähendas väikest palmide kogumit kõige kõrgema liivaluite all - täitsa kena koht oli. Alustuseks jõime teed ja siis suundusime vallutama liivaluidet, et vaadata sealt päikeseloojangut. Ronimine oli üllatavalt raske - ilmselt ei ole ma päris vormis hetkel + väike seljakott kaalus ka midagi (vabanduse leiab alati). Meile pakuti, et ronimine võtab aega tunni, kuid meie olime kohal 15-20 minutiga (muide, paljajalu läksime). Ja Eesti naised tegid igal juhul Poola naistele ära ;)

Vaade ühelt düünilt teisele...


Ja päikeseloojang...

Vaade düünilt oli kena - kõrb loojuva päikese taustal. Viskasime oma jalad üle düüni serva, sõime šokolaadi ja nautisime. Üleval olime kuni päike oli täielikult vajunud silmpiiri taha ja natukene kauemgi veel. Alla minek oli kiire - kui juba hoo sisse sai, siis enam pidurdada ei andnud.
Meie telgi juurde oli juba kogunenud paar berberit, kellest üks oli eriti tore ja jutukas. Õhtusöögiks oli ühepajatoidulaadne asi, mida söödi saia ja käte abil. Nii pidi berberitele kohane olema.
Vahepeal oli keegi juba trummid kohale toonud ja varsti saime kuulda igasuguseid helisid - trummimängu ja laule. Samas neile vist eriti meie "Eesti lipp" ei meeldinud :(

Väike berberiõhtu...

Berberitüüp rääkis meile nalju ja lugusid berberite elust. Näiteks ei kujutanud me varem ette, kui palju telke on vaja selleks, et viia läbi korrapärane abielutseremoonia. Või et abielus naised on spetsiaalselt märgistatud - kui märki ei ole - järelikult vaba ja saadaval:)
Korraga ilmus liivaluidete vahelt nähtavale kuu - suur ja kollane. Nähtavus oli peaaegu nagu päeval - võis näha lausa kilomeetrite kaugusele.
Mida edasi õhtu läks, seda rohkem rahvast tekkis meie seltskonna juurde (näiteks rändurid Alžeeriast).
Kellelgi oli idee ronida öösel veelkorra düüni otsa, aga meie polnud sellest ideest eriti vaimustatud (kuu oli kah pilvevine sisse kadunud) ja kobisime ära telki (magasime siis vaipadest tehtud berberitelgis). Õnneks olid meil oma magamiskotid kaasas, sest kõrbes on päris jahe - ma kujutan ette, et ühe tekiga magades oleks ikka väga külm olnud.

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

oppinud