Hommikul ärkasime suhteliselt vastumeelselt klõbisevate kärude peale. Kiire check-in ja varsti olime Maroko poole teel. Väsitav, ebamugav 3-tunnine lend andis meile siiski väikese unelisa.
Esimene mulje Marokost oli ootustepärane - alustuseks täitsime migratsioonipaberid ja seletasime seejärel, et meil ei ole veel aadressi, kus kavatseme ööbida. Ilmselt oli sääraseid imelikke turiste varemgi ette tulnud, seega ei läinudki väga kaua aega.
Seejärel üritasime leida transporti linna, kuid puudus igasugune informatsioon bussiaegade kohta - samas oli kirjas, et takso fikseeritud hind linna on 120 DHM-i (Dirham - kohalik raha, 1 DHM = 1,5 EEK).
Meie püüded leida bussipeatust läksid aia taha ning võtsime möödasõitva takso (grand taxi). Hinda alla kaubelda eriti ei õnnestunud, kuid siiski 100 DHMi peale saime.
Taksojuht pani meid maha kaheldava väärtusega ristmikul, kus ta väitis, et Medina (araabiapärane vanalinn) on sealsamas. Muidugi saime me petta (selgus, et Medina is 2 hours walking). Kasutasime internetti (5 DHM/tund) ning saime teada, et Marrakechis on öömaja olemas. Jee... Üritasime telefoni teel kontakti saada paari Fesis öömaja pakkujaga, üks käskis meil tulla hotell Seago juurde, kuid ükski taksojuht ei teadnud seda kohta. Jällegi mõttetu raha telefonikõnedele kulutatud. Olime suhteliselt väsinud ja tegime väikese peatuse mingis kiirsöögikoha moodi söögiasutuses, kus Olar sõi mingit šampinjoni steiki (45 DHM), mina võtsin värskelt pressitud apelsinimahla (5.5 DHM) ja Sofial oli dieet :P Igal juhul saime jälle tõmmata, sest välja ilmus maagiline "service fee" (8.50 DHM).
Pakkisime oma seljakotid jälle selga ja asusime teele mööda kitsaid Medina tänavaid, hüpates kõrvale mööduvate eeslite ja kärude eest.
Korraga ilmus meie juurde üks tüüp, kes küsis kas ta meid aidata saab. Juba teades natukene marokolasi, üritasime alguses keelduda, kuid tema rääkis odavast majutusest, mis sobib ka studentidele. Seljakotid rõhusid selga ja mõtlesime, et vaatame vähemalt pakkumise üle. Ta viis meid väga kiire tempoga läbi linnalabürintide ühele kitsale tänavale, kus Sofial ja Olaril oli tõsine oht oma pea vastu laetalasid ära lüüa (mõned majad olid laiendatud tänava kohale).
Esimene mulje Marokost oli ootustepärane - alustuseks täitsime migratsioonipaberid ja seletasime seejärel, et meil ei ole veel aadressi, kus kavatseme ööbida. Ilmselt oli sääraseid imelikke turiste varemgi ette tulnud, seega ei läinudki väga kaua aega.
Seejärel üritasime leida transporti linna, kuid puudus igasugune informatsioon bussiaegade kohta - samas oli kirjas, et takso fikseeritud hind linna on 120 DHM-i (Dirham - kohalik raha, 1 DHM = 1,5 EEK).
Meie püüded leida bussipeatust läksid aia taha ning võtsime möödasõitva takso (grand taxi). Hinda alla kaubelda eriti ei õnnestunud, kuid siiski 100 DHMi peale saime.
Taksojuht pani meid maha kaheldava väärtusega ristmikul, kus ta väitis, et Medina (araabiapärane vanalinn) on sealsamas. Muidugi saime me petta (selgus, et Medina is 2 hours walking). Kasutasime internetti (5 DHM/tund) ning saime teada, et Marrakechis on öömaja olemas. Jee... Üritasime telefoni teel kontakti saada paari Fesis öömaja pakkujaga, üks käskis meil tulla hotell Seago juurde, kuid ükski taksojuht ei teadnud seda kohta. Jällegi mõttetu raha telefonikõnedele kulutatud. Olime suhteliselt väsinud ja tegime väikese peatuse mingis kiirsöögikoha moodi söögiasutuses, kus Olar sõi mingit šampinjoni steiki (45 DHM), mina võtsin värskelt pressitud apelsinimahla (5.5 DHM) ja Sofial oli dieet :P Igal juhul saime jälle tõmmata, sest välja ilmus maagiline "service fee" (8.50 DHM).
Olime suhteliselt väsinud ja pettunud senises päevas ning otsustasime suuna võtta Medina poole (meile näidati umbkaudne suund kätte). Peale pooletunnist rännakut peatus meie juures üks mootorrattur, kes väitis, et Medinani on vähemalt kahe tunni teekond kohast, kus me too hetk asusime (kuigi minumeelest Medina paistis juba). Tüüp pakkus ka, et tema vanemate motellis on väga soodne majutus (100 DHM nägu) ja et ta võib meile takso hankida (kohas, kus me olime oli 10 taksotahtjat ühe takso kohta). Nõustusime selle viimase pakkumisega ning lubasime ka pilgu tollele öömajale peale visata. Viie minuti pärast oli tüüp taksoga tagasi ja leppis meile isegi hinna kokku (10 DHMi, taksomeetri järgi oleks 13 läinud). Kuigi me üritasime tugevalt blokeerida meie uute sõprade järgmist plaani - paigaldada meie seljakotid ilma kinnitamata takso katusele - see meil ei õnnestunud. Kogu tee Medinani ja ümber selle me pabistasime oma kottide pärast ning ootasime, millal nad kurvides maha lendavad. Õnneks seda ei juhtunud ja me jõudsime edukalt Medina teise serva.
Petit taxi ja meie vaesed seljakotid peale lõbusõitu...
Pakkisime oma seljakotid jälle selga ja asusime teele mööda kitsaid Medina tänavaid, hüpates kõrvale mööduvate eeslite ja kärude eest.
Korraga ilmus meie juurde üks tüüp, kes küsis kas ta meid aidata saab. Juba teades natukene marokolasi, üritasime alguses keelduda, kuid tema rääkis odavast majutusest, mis sobib ka studentidele. Seljakotid rõhusid selga ja mõtlesime, et vaatame vähemalt pakkumise üle. Ta viis meid väga kiire tempoga läbi linnalabürintide ühele kitsale tänavale, kus Sofial ja Olaril oli tõsine oht oma pea vastu laetalasid ära lüüa (mõned majad olid laiendatud tänava kohale).
Jõudsime ühe Mama juurde, kes pakkus meile tuba (küllaltki suur - magamiskohti isegi nii 7-le) hinnaga 150 DHMi öö. Kuigi olime algselt võtnud plaaniks maksta kolme peale mitte rohkem kui 100 DHMi, siis ahvatles meid soe dušš ja kena olemisega tuba... seega võtsime pakkumise vastu.
Meie tuba Mama juures
Meie tuba Mama juures Viskasime kotid nurka ja otsustasime teha esimest tutvust Medinaga. Ilma suurema vaevata jõudsime ühele suuremale tänavale (oli vist isegi n-ö peatänav). Asusime lähedal asuvat kaarti uurima kui meile pookis ennast külge üks imelik tüüp, kes tahtis väga meile linna näidata ja raha ta oma sõnade kohaselt ei tahtnud: "money comes, money goes", oli tema täpne väide. Kuigi me suhtusime tüüpi väga skeptiliselt, siis mingi hetk me siiski otsustasime talle järgneda, et vaadata kuhu ta meid viib.
Sofia jaoks oli Medina eluolu natukene kultuurišokk - kanad, kuked, elusalt ja surnult lettidel, kaamelipead, härjamunad... Põhimõtteliselt võis Medina tänavatelt osta midaiganes. Niikaua kui vahepeal eesli eest ära jõudsid põigata.
Meie isehakanud giid viis meid läbi ühe nahktoodete poe maja katusele, kus kuivasid värskelt nülitud lambanahad, all oli näha "tehase" erinevaid osasid, kus küll värviti ja tehti muid toiminguid selle nahaga. Kogu ümbruskonnas kerkis jäle hais, mis isegi mul võttis seest natukene keerama.
Vaade siis värvitünnidele - nende abil sünnivad igat värvi nahatooted
Töömees, uhke oma töö üle ja nõudis, et ma temast ikka korraliku pildi teeks :)
Peale katusel käiku tegime tuuri mööda neid nahavärvimistünnide vahesid ning jõudsime välja kohani, kus olid eriti värskelt nülitud nahad ja jõe moodi moodustis, kuhu enamik reovett ilmselt ära voolas.
Edasi suundusime kohta, kust avanes kena vaade linnale. Seal olid toredad väikesed tüdrukud, kellele jaoks oli väga põnev mu fotoaparaat ja pildid, mida ma neist sellega tegin:)
Giidihakatis tegi meile veel miski x-tiiru mööda linna tagasi peatänavale - mõtlesime viisakusest, et anname talle mingi 20 DHMi äkki, selle eest, et ta ise raha ei küsinud... well anyway ta jõudis oma hea maine ära rikkuda sellega, et küsis ise meie käest 50 DHM-i. Selle peale tegime eriti kurja ja pettunud näo, tsiteerides Sofiat "You lied to us!". Vahepeal oli idee lihtsalt minema kõndida, aga tundus, et ta meid ikkka päris ilma millegita rahule ei jäta, seega Olar andis talle 20 DHMi öeldes, et see on meie viimane pakkumine. Sofia oleks talle oma viimase pakkumisena veel viis lisaks andnud, aga kuna ta küsis veel kümmet, siis jäi ta ka sellest ilma.
Olime taaskord Maroko inimestes sügavalt pettunud (kuigi osad inimesed on isegi päris okei - petavad Sind nii, et Sa aru ei saa :)). Olles suhteliselt väsinud, ostsime kilo mandariine, 2 kilo apelsine ja kolm kohalikku kakukese moodi asja (vett ja Maroko limonaadi ka). Peale seda suundusime tagasi oma öömajja.
Kakukesed pälvisid kohe meie heakskiidu - ühe dinaari eest, värsked ja maitsvad. Reisiväsimus pikkadest lendudest oli endiselt sees, seega kobisime varakult magama. Toas oli umbes sama temperatuur kui õues, seega oli soojadest magamiskottidest + tekkidest palju abi (kütet siin majades üldjuhul ei ole).
Kakuke nämm-nämm...
Meie isehakanud giid viis meid läbi ühe nahktoodete poe maja katusele, kus kuivasid värskelt nülitud lambanahad, all oli näha "tehase" erinevaid osasid, kus küll värviti ja tehti muid toiminguid selle nahaga. Kogu ümbruskonnas kerkis jäle hais, mis isegi mul võttis seest natukene keerama.
Vaade siis värvitünnidele - nende abil sünnivad igat värvi nahatooted
Töömees, uhke oma töö üle ja nõudis, et ma temast ikka korraliku pildi teeks :)Peale katusel käiku tegime tuuri mööda neid nahavärvimistünnide vahesid ning jõudsime välja kohani, kus olid eriti värskelt nülitud nahad ja jõe moodi moodustis, kuhu enamik reovett ilmselt ära voolas.
Edasi suundusime kohta, kust avanes kena vaade linnale. Seal olid toredad väikesed tüdrukud, kellele jaoks oli väga põnev mu fotoaparaat ja pildid, mida ma neist sellega tegin:)
Giidihakatis tegi meile veel miski x-tiiru mööda linna tagasi peatänavale - mõtlesime viisakusest, et anname talle mingi 20 DHMi äkki, selle eest, et ta ise raha ei küsinud... well anyway ta jõudis oma hea maine ära rikkuda sellega, et küsis ise meie käest 50 DHM-i. Selle peale tegime eriti kurja ja pettunud näo, tsiteerides Sofiat "You lied to us!". Vahepeal oli idee lihtsalt minema kõndida, aga tundus, et ta meid ikkka päris ilma millegita rahule ei jäta, seega Olar andis talle 20 DHMi öeldes, et see on meie viimane pakkumine. Sofia oleks talle oma viimase pakkumisena veel viis lisaks andnud, aga kuna ta küsis veel kümmet, siis jäi ta ka sellest ilma.
Olime taaskord Maroko inimestes sügavalt pettunud (kuigi osad inimesed on isegi päris okei - petavad Sind nii, et Sa aru ei saa :)). Olles suhteliselt väsinud, ostsime kilo mandariine, 2 kilo apelsine ja kolm kohalikku kakukese moodi asja (vett ja Maroko limonaadi ka). Peale seda suundusime tagasi oma öömajja.
Kakukesed pälvisid kohe meie heakskiidu - ühe dinaari eest, värsked ja maitsvad. Reisiväsimus pikkadest lendudest oli endiselt sees, seega kobisime varakult magama. Toas oli umbes sama temperatuur kui õues, seega oli soojadest magamiskottidest + tekkidest palju abi (kütet siin majades üldjuhul ei ole).
Kakuke nämm-nämm...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar