06.02.2007 - Marrakechi labürindid

Hommik, bussijaam ja uus tundmatu linn. Tegime alustuseks väikese tiiru Medinas (loodetavasti see oli ikka Medina) ja eksisime paar korda ära (tupikud). Fesis vähemalt kõik tänavad viisid kuhugi.

Hetkel, kui ma siin neid märkemid kirjutan, istume ja teeme aega parajaks - tundub, et meie siinne host alles magab.

Kohalik kiisumiisu :)

Lähedal asuval tänaval jäi meile silma internetikoht, seega ronisime pooleks tunniks internetti (niipalju internetikohvikuid ei ole ma üheski teises riigis näinud). Kontrollisime oma öömajapakkuja andmed üle ja ostsustasime tema juurde kohale minna taksoga. Saime isegi väga lihtsalt ühe petit taxi ja 10 DHM eest olime peagi soovitud kohas. Veidike sebimist ja leidsime ka õige korteri - õnneks oli tegu täiesti õige kohaga ja ka öömaja pakkuja oli valmis meid majutama.
Korteris oli veel hulgim teisi tüüpe ja üks tüdruk Kanadast, kes oli seal samuti HC kaudu. Meie kottidele leidus üks nurgake ühes toas ja peagi võtsime taas ette teekonna kesklinna suunas.

Mulle lihtsalt meeldis see peegeldus nendelt peeglitelt...

Seekord otsustasime jala minna - tee ise ei olnudki väga pikk - kuskil 30 minutit rahuliku tempoga. Liiklus on siin muidugi omaette koomika - jalakäiatele ei ole eraldi valgusfoore, tuleb vaadata lihtsalt, millal autodele on punane ja põigelda kõrvale nende eest, kes kolmes reas vasakpööret teevad (kuigi ridu on ainult 1 ette nähtud). Lisaks tuleb veel tähelepanu pöörata teel lebavatele sõnnikuhunnikutele, et mitte sinna sisse astuda.

See on täpselt paras auk, kust teed ületada...

Vasakpööre (tegelikult algselt tullakse ühes reas ja sellel tänaval kuhu minnakse, on ka ainult üks rida)

Ma arvan, et kui siin sõidab juht otsa jalakäiale ülekäigurajal, siis jääb jalakäia süüdi õnnetuse põhjustamises. Aga tegelikult, ega näiteks Sitsiilias parem liikluskultuur ei ole (samas võib öelda, et Türgis on).
Esimese hooga panime Medina väravast sisse ning suundusime suunas, mis tundus meid viivat keskväljaku poole. Arvasime, et kui saime hakkama Fesi Medinas, mida peetakse tõeliseks labürindiks, siis ei tohiks meil mingeid probleeme tekkida ka Marrakechis.

Lapsetransport...

Kahjuks meie oletus oli täiesti vale - kui Fesis oli korralik radade süsteem ning pea igalt nurgalt võis leida kaardi, siis siin ei olnud mitte midagi, isegi mitte ühtegi kõige lihtsamat kaardikest.
Peagi haakisime ennast külge paarile turistile, kellel oli nägu peas, et nad teavad kuhu lähevad ja jõudsimegi suurele turule ja sealt edasi keskväljakule.

Kuniks kaupa jätkub, äri ei peatu

Marrakechi domineeriv värv on punakas-roosa...

Kuigi varem olin ma suhteliselt vabalt pildistanud, siis nüüd tekkis mul probleeme - kui hakkasin tegema pilti apelsinimahlamüüjatest, siis korraga hüppasid kaks tüüpi (me ei tea kus kuradi kohast) ja ronisid täpselt ette. Alguses ma arvasin, et kui ma hooga kaamera sealt suunast ära tõmbasin, siis sai pilt rikutud ja loodetavasti said tüübid aru, et nad ei olnud mu huviobjektideks, kuid ei. Nad võtsid kiiresti hoogu ja startisid raha norima. Krt, ega ikka ei maksa küll. Ma oleks selle pildi isegi ära kustutanud, aga ei tahtnud enam fotokat kotist välja võtta (olin selle just sinna ohutuse huvides ära pannud). Selgitada tüüpidele, et mul ei olnud mingit huvi neid pildistada ega ammugi mitte neile selle eest maksta, oli väga keeruline ja tüütu. Õnneks paistis silmapiiril ka teisi turiste ja nad ilmselt otsustasid käega lüüa saates mu suunas veel paar kena soovitust nagu "F*** you, f*** your sister..." jne. Ahh, tühja kah, seal väljakul ma see päev enam fotokat välja ei võtnud.

Peaväljak, pilt tehtud vahetult enne tüütut pildistamisjuhtumit...

Pilt tuli tegelikult suhteliselt hästi välja, seega hoiatuseks teistele - hoiduge neist tüüpidest!

Järgmisena asusid mind ärritama tüübid võltsmadudega, kes neid meie suunas viibutasid (vahepeal olid päris maod ka ja see oligi häiriv tegur). Madudele järgnesid henna-Fatima-d, kes üritasid meile hennatattoosid pähe määrida ning tahtsid kohe teha kingituseks väikese lille (no way! nende üldkasutatavate süstaldega?).
Kui olime nendest mööda pääsenud, siis võtsime kosutuseks kolm klaasi värskelt pressitud apelsinimahla (müügikoht nr 17, veega lahjendatud ja ülemakstud - 4 DHM/klaas).
Varsti leidsime, et oleks aeg võtta väike eine (enne olime näinud Medina bussijaama poolses osas toredaid kalasöögikohti, kus ainult kohalikud sõid). Keskväljakult aga tagasitee otsimine ei olnudki väga kerge ülesanne. Kord jõudsime mingi paleeni, siis võtsime suuna valele mošeele... kollasime Medinas lausa tunde, kuni lõpuks saime tuttavasse kohta välja. Ma ei ütleks, et ma oleks halb orienteeruja, aga kui alguses kollad ringi sihitult (tundus väike Medina) ja ühtegi kaarti ei ole, siis võib ära eksida ilmselt igaüks.
Kohe bussijaama lähedal leidsime huvitava hoone - supermarketi - esimene ja viimane, mida me siin riigis nägime. Ahjaa, vahepeal sadas natuke vihma ja ostsime kreemikooke (minu jaoks liiga magusad, aga Sofiale maitsesid). Supermarketis võtsime kohalikke jogurteid, maasikaid (5.90 DHM/250 gr) ja mingisugust limonaadi - lahe roheline - Poms (meie Pompsilimonaad :D). Ja tagantjärgi võib öelda, et tegu oli ka väga maitsva asjaga:)
Tagasitee supermarketist meie ööbimiskohta oli väga sündmustevaene. Olime suhteliselt väsinud ja võtsime kiire duši (boiler oli katki, seega tuli vett soendada ja siis vana hea kopsikumeetodiga pesta).
Vahepeal üritasime oma reisi teekonda planeerida ja otsustasime järgmisena minna Essaouriasse (Maroko suurim kosk jäi ära, sest ta pidi veest kuiv olema hetkel).