Hommikune äratus kell seitse oli tõesti liiga varajane või õigemini 4 tundi und ei olnud piisav. Ajasime end suure vaevaga üles ja pakkisime kotid. Kusjuures mina olin see, kes ennast esimesena liigutama sundis (ja teisi ka) - tavaliselt seda ei juhtu.
Võtsime petit taxi ja sõitsime bussijaama (taaskord 10 DHM), kus meid hakkasid hordidena ründama piletimüüjad. Neist oli kohe tõesti keeruline mööda saada ja nad kohe ei tahtnud meid rahule jätta. Õnneks ilmus kuskilt välja üks politseinik, kes meid ise õigesse kohta toimetas ja haaras piletimüüja käest piletiraamatu ja kirjutas selle tagaküljele 35 DHM, et me aru saaks, palju pilet maksab. Nähes piletimüüja haput-ma-sõin-just-sellerit-nägu, teadsime, et olime saanud ülihea hinna. Kahjuks otsustati meile "tagasi teha" ning pagasi eest nõuti müstilist 20 raha ühe koti eest - seletati, et väike on 10 DHM, suur 20 DHM... Meie kotte ei hakatud isegi enne peale panema - kõigepealt öeldi, et makske. Kauplesime, mis me kauplesime, aga tüüp oli kah jäärapäine. Lõpuks jäi hind kolme peale 40 DHM. Nöörimine noh! (Nii ebameeldiv on tunda, kuidas Sulle ära pannakse ja Sa ei saa ise mitte midagi teha). Ainus, mis meid lohutas, oli see, et samas bussis olnud sakslane sai kokkuvõttes halvema diili, kuigi tal oli pisike kott ainult.
Sõit Marrakech - Essaouria oli lühike - kuskil 3,5 h. Kella 13.00 paiku jõudsime Essaouria bussijaama, kus meid ründasid majutusepakkujad. Üks tüüp pakkus 150 DHM (kolmele) eest Medinas majutust kohas, kus pidi olema terass ja soe vesi jne... 50 DHM'i tundus selline aktsepteeritav hind arvestades, et tegu peaks olema küllaltki turiste täis linnaga, seega otsustasime koha üle vaadata.
Tuba ei olnud midagi erilist (ilmselt tundub meile juba, et meil on õigus siin riigis saada midagi luksuslikku, kui maksame kolme euro asemel viis), samas soe vesi oli ok. Vaade terassilt merele tähendas muidugi, et katuselt oli majade vahelt näha natukene merd. Hinna üle kauplemisest ei tulnud eriti midagi välja ning peale 30-minutilist mõtteaega otsustasime, et võtame ikkagi tolle toa. Täitsime kiirelt sisseregistreerimispaberid ja meile anti tabalukk oma toa jaoks (tüüpiline siin riigis). Tüüpiline on ka see, et tabalukk käis lahti kui piisavalt tugevalt tõmmata - järgmine kord peab oma luku kaasa võtma:)
Linnapildis torkas tõepoolest silma rohkem turiste kui teistes linnades. Samas olid ka paljud hinnad nähtavalt üleval ja fikseeritud, mis Maroko kohta oli samuti uudne.
Alustuseks tegime tiiru mere äärde sadama lähedusse, kus oli suur ime, et ükski kajakas meiega redbulli nalja ei teinud.
Keegi on leidnud endale kodu kajakate juures...
See tüüp ei ole raudselt Marokost, poseeris täiesti tasuta mulle :)
Tulevad värsked krevetid...
Essaouria Medina on hästi tilluke - üks peatänav ja 1-2 suuremat kõrvaltänavat. Jalutasime siis meiegi seal peatänaval, ostma veel midagi ei kippunud (reisi lõpp alles kaugel).
Tegime väikese tiiru bussijaama ja leidsime, et meile kõige sobivam variant oleks minna öise bussiga järgmisel õhtul - hoiab kokku aega ja raha. Otsustasime, et Cassablanca ja muud suured tüütud (või turismi-) linnad jätame seekord mängust välja ja suundume tagasi põhja.
Hommikul ei olnud me eriti midagi söönud, seega seadsime sammud tagasi sadama juurde, kus oli üks 20 väikest kalagrilli kohta. Istusime ühte maha (väljas oli vaikselt sadama hakanud) ning tellisime kolm portsu grillitud krevette (à 30 DHM). Selgus, et selle raha eest saab kergelt leiged koorimata krevetid, mida Eestis müüakse 60 kr/kg. Suhteliselt mõttetu ja kõht jäi ka tühjaks.
Võtsime petit taxi ja sõitsime bussijaama (taaskord 10 DHM), kus meid hakkasid hordidena ründama piletimüüjad. Neist oli kohe tõesti keeruline mööda saada ja nad kohe ei tahtnud meid rahule jätta. Õnneks ilmus kuskilt välja üks politseinik, kes meid ise õigesse kohta toimetas ja haaras piletimüüja käest piletiraamatu ja kirjutas selle tagaküljele 35 DHM, et me aru saaks, palju pilet maksab. Nähes piletimüüja haput-ma-sõin-just-sellerit-nägu, teadsime, et olime saanud ülihea hinna. Kahjuks otsustati meile "tagasi teha" ning pagasi eest nõuti müstilist 20 raha ühe koti eest - seletati, et väike on 10 DHM, suur 20 DHM... Meie kotte ei hakatud isegi enne peale panema - kõigepealt öeldi, et makske. Kauplesime, mis me kauplesime, aga tüüp oli kah jäärapäine. Lõpuks jäi hind kolme peale 40 DHM. Nöörimine noh! (Nii ebameeldiv on tunda, kuidas Sulle ära pannakse ja Sa ei saa ise mitte midagi teha). Ainus, mis meid lohutas, oli see, et samas bussis olnud sakslane sai kokkuvõttes halvema diili, kuigi tal oli pisike kott ainult.
Sõit Marrakech - Essaouria oli lühike - kuskil 3,5 h. Kella 13.00 paiku jõudsime Essaouria bussijaama, kus meid ründasid majutusepakkujad. Üks tüüp pakkus 150 DHM (kolmele) eest Medinas majutust kohas, kus pidi olema terass ja soe vesi jne... 50 DHM'i tundus selline aktsepteeritav hind arvestades, et tegu peaks olema küllaltki turiste täis linnaga, seega otsustasime koha üle vaadata.
Tuba ei olnud midagi erilist (ilmselt tundub meile juba, et meil on õigus siin riigis saada midagi luksuslikku, kui maksame kolme euro asemel viis), samas soe vesi oli ok. Vaade terassilt merele tähendas muidugi, et katuselt oli majade vahelt näha natukene merd. Hinna üle kauplemisest ei tulnud eriti midagi välja ning peale 30-minutilist mõtteaega otsustasime, et võtame ikkagi tolle toa. Täitsime kiirelt sisseregistreerimispaberid ja meile anti tabalukk oma toa jaoks (tüüpiline siin riigis). Tüüpiline on ka see, et tabalukk käis lahti kui piisavalt tugevalt tõmmata - järgmine kord peab oma luku kaasa võtma:)
Linnapildis torkas tõepoolest silma rohkem turiste kui teistes linnades. Samas olid ka paljud hinnad nähtavalt üleval ja fikseeritud, mis Maroko kohta oli samuti uudne.
Alustuseks tegime tiiru mere äärde sadama lähedusse, kus oli suur ime, et ükski kajakas meiega redbulli nalja ei teinud.
Keegi on leidnud endale kodu kajakate juures...
See tüüp ei ole raudselt Marokost, poseeris täiesti tasuta mulle :)
Tulevad värsked krevetid...Tegime väikese tiiru bussijaama ja leidsime, et meile kõige sobivam variant oleks minna öise bussiga järgmisel õhtul - hoiab kokku aega ja raha. Otsustasime, et Cassablanca ja muud suured tüütud (või turismi-) linnad jätame seekord mängust välja ja suundume tagasi põhja.
Hommikul ei olnud me eriti midagi söönud, seega seadsime sammud tagasi sadama juurde, kus oli üks 20 väikest kalagrilli kohta. Istusime ühte maha (väljas oli vaikselt sadama hakanud) ning tellisime kolm portsu grillitud krevette (à 30 DHM). Selgus, et selle raha eest saab kergelt leiged koorimata krevetid, mida Eestis müüakse 60 kr/kg. Suhteliselt mõttetu ja kõht jäi ka tühjaks.
Aga Marokos on kevad... Jalutasime mööda Medina tänavaid ja mõtlesime, mida veel süüa osta. Ühes kohas küpsetas naine otse tänava ääres pannkoogilaadseid asju (crepe-d, aga mitte samad asjad, mida prantslased mõtlevad selle all) ning tühi kõht lausa hüüdis nende järele. Valik oli kas meega või juurviljadega - muidugi võtsime meega! Ning asi ise oli superhea (ka hind oli odav - 3 DHM/tk). Edasi täiendasime oma varusid 1 kg maasikate (20 DHM/kg) ja 2 kg mandariinide (4 DHM/kg) arvel.
Ootamatult leidsime väljaspool Medinat alkoholipoe. Kuna üldiselt ei tohiks alkohol olla kohalike jaoks lubatud, siis oli lausa imelik vaadata, milline käive seal poes oli. Sofia teadmiste kohaselt pidid Marokos olema väga head roosad veinid, seega võtsime õhtuks kaks pudelit (35 DHM ja 40 DHM). Meie Olariga kui õllesõbrad otsustasime proovida ära ka kohalikud õlled - Cassablanca ja Special (ette ruttavalt võib öelda, et Cassablanca oli joodav, Special aga mingi täielik karuõlu).
Pika jalutamise peale väsivad jalad lõpuks ikka ära, aga ka istepinkidega on siin lood keerulised - mitte muidugi nii hullud kui prügikastidega. Lõpuks õnnestus meil väike maasikapiknik teha kohaliku kooli ees. Kell oli mingi kuue paiku õhtul, kuid lapsed olid ikka veel koolis. Imelik.
Poole seitsme paiku seadsime sammud tagasi majutuskoha poole. Proovisime ära esimese veini (kõrvale õllesigareid - kohalikele neid nagunii pakkuda ei saa - sealihaga). Vein oli täiesti okei - roosa veini kohta:) Majutuskoha plussiks oli muidugi see, et nad muretsesid meile imekiiresti veinikorgitseri ja kolm klaasi, kui me tundsime huvi, kas selliseid asju leidub.
Mul tekkis kohe varsti ületamatu crepiisu, seega otsustasime teha ka väikese tiiru öises linnas. Creppe enam ei saanud (ilmselt oli tainas juba otsas), seega piirdusime paari pähklikoogiga. Olar eelistas millegipärast kanavõileiba:)
Jõudes tagasi majutuskohta proovisime ära ka teise veini ja mängisime natukene kaarte - ma suutsin ikka lootusetult palju kaotada :D
Ootamatult leidsime väljaspool Medinat alkoholipoe. Kuna üldiselt ei tohiks alkohol olla kohalike jaoks lubatud, siis oli lausa imelik vaadata, milline käive seal poes oli. Sofia teadmiste kohaselt pidid Marokos olema väga head roosad veinid, seega võtsime õhtuks kaks pudelit (35 DHM ja 40 DHM). Meie Olariga kui õllesõbrad otsustasime proovida ära ka kohalikud õlled - Cassablanca ja Special (ette ruttavalt võib öelda, et Cassablanca oli joodav, Special aga mingi täielik karuõlu).
Pika jalutamise peale väsivad jalad lõpuks ikka ära, aga ka istepinkidega on siin lood keerulised - mitte muidugi nii hullud kui prügikastidega. Lõpuks õnnestus meil väike maasikapiknik teha kohaliku kooli ees. Kell oli mingi kuue paiku õhtul, kuid lapsed olid ikka veel koolis. Imelik.
Poole seitsme paiku seadsime sammud tagasi majutuskoha poole. Proovisime ära esimese veini (kõrvale õllesigareid - kohalikele neid nagunii pakkuda ei saa - sealihaga). Vein oli täiesti okei - roosa veini kohta:) Majutuskoha plussiks oli muidugi see, et nad muretsesid meile imekiiresti veinikorgitseri ja kolm klaasi, kui me tundsime huvi, kas selliseid asju leidub.
Mul tekkis kohe varsti ületamatu crepiisu, seega otsustasime teha ka väikese tiiru öises linnas. Creppe enam ei saanud (ilmselt oli tainas juba otsas), seega piirdusime paari pähklikoogiga. Olar eelistas millegipärast kanavõileiba:)
Jõudes tagasi majutuskohta proovisime ära ka teise veini ja mängisime natukene kaarte - ma suutsin ikka lootusetult palju kaotada :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar